Jehuu! Olen nüüd TFASi vilistlane! Siin pandi meie üleminekuriitusele palju rõhku - oli aktus, oli eraldi tunnistuste tseremoonia, oli fotosessioon (väga piinarikkalt palav ja päikeseline), oli vastuvõtt ja oli lõpupidu. Eurooplastele tundus see kõik pärast vaid kahe kuu pikkust suvesemestrit väga rikkalikuna, aga mis seal salata - väga tore ja lõbus oli ka!
Jõudsin alles poole öö pealt magama, sest oli ju vaja veel kaaslastega jutustada ja linnakus jalutada ning asju pakkida. Hommikul kolis kõik see mees korraga oma korteritest välja ja prügikottide hunnik, mis meist maha jäi, oli pehmelt öeldes tohutu. Meie instituut korraldas auto ja vabatahtlikud, kes reede pärastlõunal toidu- ja muid annetusi (tekke, patju, lampe, mikrolaineahjusid, riideid, raamatuid, kodukeemiat jne) vastu võtsid, sorteerisid ja auto peale laadisid, et neid erinevate organisatsioonide vahel ära jagada. Paraku leidsid paljud, et nad ikka ei suuda ilma oma asjakesteta ühtegi ööd veeta ja viskasid kogu nodi laupäeva hommikul lihtsalt minema. Ma ise annetasin oma asjad ära, nii tabasin tühjale voodile heites võluva sümmeetria - esimesel Georgetowni ööl olin ju sama kasinalt varustatud.
Mul polnud sugugi kahju Washingtonist lahkuda, aga üht-teist kavatsen igatsema hakata sellegipoolest. Siin mõned näited TFASi tudengi eelistest.
# Raamatukogu asus mu toast vaid kahe minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel ja enamasti kulgesin sinna läbi pimeda ja sooja õue.
Jõudsin alles poole öö pealt magama, sest oli ju vaja veel kaaslastega jutustada ja linnakus jalutada ning asju pakkida. Hommikul kolis kõik see mees korraga oma korteritest välja ja prügikottide hunnik, mis meist maha jäi, oli pehmelt öeldes tohutu. Meie instituut korraldas auto ja vabatahtlikud, kes reede pärastlõunal toidu- ja muid annetusi (tekke, patju, lampe, mikrolaineahjusid, riideid, raamatuid, kodukeemiat jne) vastu võtsid, sorteerisid ja auto peale laadisid, et neid erinevate organisatsioonide vahel ära jagada. Paraku leidsid paljud, et nad ikka ei suuda ilma oma asjakesteta ühtegi ööd veeta ja viskasid kogu nodi laupäeva hommikul lihtsalt minema. Ma ise annetasin oma asjad ära, nii tabasin tühjale voodile heites võluva sümmeetria - esimesel Georgetowni ööl olin ju sama kasinalt varustatud.
Mul polnud sugugi kahju Washingtonist lahkuda, aga üht-teist kavatsen igatsema hakata sellegipoolest. Siin mõned näited TFASi tudengi eelistest.
# Raamatukogu asus mu toast vaid kahe minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel ja enamasti kulgesin sinna läbi pimeda ja sooja õue.
# Tudengielu on ikka väga muretu - peamiseks tegevuseks on arenemine ja siis arenemisest puhkamine. Eriti tore on muidugi olla TFASi programmi tudeng - paarkümmend inimest tegelevad ju päevast päeva sellega, et meie elu võimalikult huvitavaks teha.
# Massachusettsi Avenüü ja 2. tänava nurgal istub üks halli hobusesabaga ätike, kes porgandihäälega kõigile möödujatele häid sõnu kriuksub. Tavaliselt teatab ta parasjagu käesoleva nädalapäeva, siis soovib õnne, et nädalavahetus on kõigest nii või nii mitme päeva kaugusel ja lõpetab oma napi monoloogi alati manitsusega: "No skinny dipping now!" Selle tegelinski lähedal paikneval haljasalal elab kaks valget oravat, kelle tükke ja vigureid olen ikka möödaminnes jälginud.
# Mu korterikaaslased olid väga toredad. Siia tulles pelgasin kõige enam, et ehk me ei klapi omavahel või et ma lihtsalt ei tunne end sellise kommuunielu keskel mugavalt. Tuli välja, et me saame suurepäraselt läbi ja et ma saan sellises vormis ühiseluga kenasti hakkama. Isegi tore on - koguaeg toimus midagi huvitavat. Mitte ainult meie korteris, vaid ka teiste kaastudengite omades oli palju elu.
# Georgetowni puhtad ja lahedad basseinid pakkusid mu ülekuumenenud kehale ja vaimule peaaegu iga päev jahutust ja kosutust.
# Üldiselt olen ma alati Koidulaga ühel lainel olnud - palav kodumaa lembus pole mulle sugugi võõras. Siit vaadates tundub Eesti aga eriti väike ja lihtne ja mugav ja õige. Hakkan seda kotkaperspektiivi igatsema. Hakkan Eesti igatsemist igatsema.
No comments:
Post a Comment