4. juulil tähistas Ameerika iseseisvuspäeva, kuna sel päeval 235 aastat tagasi signeeriti Iseseisvusdeklaratsioon, mida arhiivis vaatamas käisin. Nagu nüüd isiklikust kogemusest tean, pole Ameerika iseseisvuspäeva puhul tegemist kurb-tõsise-südamliku-piduliku ega teatavat riigifilosoofilist maiku omava tähtpäevaga (nagu vähemalt Kuusalu mail alati kombeks). Siinne vabaduse päev on lihtne ja ühtlasi grandioosne rahvapidu, mille märksõnadeks paraadid, kontserdid, söömine ja ilutulestik.
Meie võtsime sihiks National Mall'i ehk selle suure rohelise ala, mis Kapitooliumi ja Lincolni Memoriaali vahele jääb, kahel pool Smithsoniani muuseumid. Jõudsime oma toidukottide ja tekkidega kohale mitu head tundi enne ilutulestiku algust ja istutasime end Washingtoni monumendi lähedusse, mis sellesinase National Mall'i keskel asub. Näksisime head-paremat, rääkisime juttu ja jälgisime, kuidas rahvast muudkui juurde vooris. Eemal meie selja taga oli tõeline tähtede laul, kus astusid üles Josh Groban, Little Richard, Jordan Sparks, Steve Martin ja teised. Kuna meie olime peamiselt saluudi peal väljas, hoidsime kättevõidetud maalappi kangekaelselt oma kerede all kinni, ega läinud show-piirkonda üldse tunglemagi.
Kell 21.15 pidi taevas tuld täis minema ja läks ka. Läks ikka nii, et oli olla! Etendus kestis paarkümmend minutit ja raketid olid suursugused. Nägin igasuguseid uudistooteid ka, millest varem ainult kuulnud olen - kujundeid tekitavad raketid ja lintraketid ja mis kõik veel.
Etenduse lõpuks oli taevas paksult tossu täis ja õhk mõnusalt väävlilõhnaline. Saluudist suuremagi elamuse pakkus aga viis, kuidas National Mallile kogunenud meeletu rahvamass nagu välgust tabatult viimase tulukese kustudes püsti kargas ja ilma igasuguse juhatuseta peaaegu et jooksurajad tekitas. Igaüks hakkas endale sobivas suunas tõtakalt sammuma ja nagu võluväel voolas Mall rahvast tühjaks. Tempo oli kiire, jõudsime peagi bussipeatusesse ja - ime küll - transport töötas kenasti ja sain isegi istekoha!
Minusugusele üleõppinud vaatlejale tuli kohe meelde Adam Smithi "Wealth of Nations", mis ilmus sama aastanumbri sees kui ilutulestiku küünlaid väärinud Iseseisvusdeklaratsioongi. Adam Smith tegutses küll Šotimaal, aga nii tema kui ka deklaratsiooni autorite ideed olid kantud usust vabadusse. Nad leidsid, et inimestel peaks olema võimalikult palju vabadust oma elusaatuse määramisel, kuna just nii on nad kõige edukamad ja nii on neil suurim võimalus saada õnnelikuks. Omale teed rajades otsib igaüks ikka parimaid ja tootlikkumaid võimalusi. Adam Smithi nähtamatu käe argumendi järgi parandab selline "isekus" ka kõrvaliste isikute elujärge: üksteise vabadusi aktsepteeriv inimrühm suudab igaüks oma eesmärkide poole rühkides edukalt ka ühiskonnana funktsioneerida, pagasiks teadmised kohalike olude kohta ja soov hüvede saamiseks vajadusel koostööd teha.
See "õhukese riigi" kaitsekõne tavapärane osa kangastus tol hetkel mulle väga praktilises ja ilmekas vormis. Üritasin ette kujutada olukorda, kus Iseseisvuspäevaliste massi üritatakse liigutada mingi tsentraalse planeerija ja üle Mall'i paigutatud aedade ning korravalvurite väe abil. Planeerimine võtaks aega, otsustamine võtaks aega, käskude andmine võtaks aega, tegutsemine võtaks aega, rahva sorteerimine võtaks aega, liikumine võtaks aega. Nüüd aga, mil igaüks ise valis kuidas, kustkaudu ja kuhu ta suundub ning arvestas teiste liiklejate samal tasemel tehtud otsustega, tekkis indiviididest kollektiiv ja eraldi mõeldud eesmärgid leidsid ühise rütmi ning väljenduse. Otsekui Smithi nähtamatu käe juhtimisel moondus isekus ühiskondlikuks hüveks ja me kõik lõikasime oma aega ja närve säästes sellest vabadusest tulu. Säh Sulle ajupesu ja kooki moosiga - hakka või klassikalise liberalismi kuulutajaks!
No comments:
Post a Comment