Moodne muinasjutt

Laupäeval toimus lõpuks ometi see heategevuslik raamatulaat, mida ma terve suve organiseerinud olen. Kõik läks väga edukalt! Jõudsime ettevalmistusega ühele poole nii varakult, et pool tundi enne ametlikku algusaega oli kassas juba 15 dollarit. Rahvast liikus üpris palju ja meil oli väga tore ning ühtlasi tihe päev. Täitsime vahetustega erinevaid ülesandeid ja nii umbes tunnikese liikusin rahvarohkemates paikades koos suure neoonplakatiga, kus kirjas meie ettevõtmise detailid. Rääkisin inimestega ja veensin neid laata väisama. Selle lihtsa toimetuse käigus juhtus minuga midagi väga omapärast.

Olin parasjagu Dupont Circle'i juures olevas pargikeses, mille keskmes on kaunis purskkaev. Läksin sellele lähemale ning kui olin kummardanud, et veevoogudesse vaadata, kuulsin, kuidas keegi hüüab. Vaatasin ringi ja nägin taamal üht vana indiaanlast pingil istumas. Ta nägi võrdlemisi närb välja: jalad olid paljad, särk lõhki, juuksed pikad ja nägu kriim. Kuna oli päev ja olin avalikus kohas, mõtlesin, et mis seal's ikka -  inimene ju kutsub, eks ma siis ikka lähen! Selleks ma ju siin olengi, et huvilistele raamatulaata reklaamida. Isekeskis arutlesin muidugi, et ega tollest tegelasest kundet saa, aga ei tahtnud ka teda välimuse põhjal kuidagi diskrimineerida. Ta on ju ka inimene ja infot ei jagata ju varandusliku tsensuse alusel. Liikusin lähemale ja otsustasin teda kohelda nii nagu ma ei näekski, et ta on kuidagi väeti ja elu hammasrataste vahele jäänud, vaid peaksin teda oma olulisimaks kliendiks. Esitasin oma ergutava kõne selle kohta, kui kihvt ja tore üritus meil käib ja kutsusin teda osalema. 

Ta tundus siiralt õnnelik ja ütles, et tahab mind aidata, aga kuna tema jalad on vanad ja haiged, ei saa ta pikki maid kõndida. Minu suureks üllatuseks võttis ta taskust kümne dollarilise rahatähe ja sirutas selle minu poole. Ta palus, et ma läheksin ja tooksin talle selle eest oma lemmikraamatu! 

Võtsin raha vastu ja seadsin sammud laada poole. Tee peal mõtlesin pingsalt, mis raamatu ma talle viima peaksin. Olles nädalaid tegelenud annetatud raamatute sorteerimise ja hindamisega, omasin päris head ülevaadet müügil olevast. Juba pikemat aega olin unistanud ühest paksust mustade kaantega raamatust, mis rääkis maailma kohanimedest ja sellest, miks ja kuidas inimesed ümbritsevale nimesid annavad. See oli vaieldamatult mu lemmikraamat, aga kui ma selle talle viiksin, jääksin ise ilma... Pealegi pole see ehk tema huvidele vastav. Ehk oleks parem viia midagi lihtsat ja elulist? Midagi positiivset? Kaalusin erinevaid ajaviiteromaane ja humoorikaid kirjatöid. Laadal ringi vaadates aga kummitas mind ikka selle vaese õnnetu mehe soov saada just minu lemmik... Otsustasingi ikka ta palve lõpuni täita ning soetasin nimederaamatu oma nimetule. 

Teel tagasi oli süda kuidagi kerge. Mõtlesin, et küll teadvustatud hea tegemine teeb ikka tuju heaks. See laat ise ja see, et ma sain kedagi lihtsalt inimlikult koheldes nii õnnelikuks teha ja see, et see inimene saab nüüd huvitava raamatu - kõik kokku pani südame kiiremini põksuma. 

Jõudsin parki ja vana indiaanlane oli end pingile pikutama seadnud ning vist vaikselt unne suikunud. Seisin ta ette, aga ta ei reageerinud. Ütlesin siis reipalt, et: "Alas, we meet again!" Tal võttis sekundi aega, et silmad lahti teha, aga kui ta mind seal säramas nägi, tuli talle väga kaval kurruke silmanurka. Ma ulatasin talle ülejäänud raha ja raamatu ning seletasin, et vot see on ikka väga huvitav raamat, see räägib kogu maailma kohanimedest ja nii edasi ja nii tagasi. Ta tänas viisakalt ja lappas raamatut. Küsisin nagu teema jätkuks, et kuidas tema nimi on. Selle peale vaatas ta mulle sügavalt ja tõsiselt silma ja sõnas, et pangu ma nüüd hästi tähele. 

Ta tegi raamatu lahti leheküljelt 203 ja palus, et ma selle numbri meelde jätaksin, torkas oma parema käe pöidla suhu ja surus siis lehekülje allosas olevale tühimikule. Ta ütles, et kui ma teda kunagi vajan, siis leian ta sealt - leheküljelt 203. Ta ütles veel, et ma pean seda raamatut kohe lugema hakkama ja neljakümne päeva jooksul kümnele sõbrale lugeda andma. Ja et oma nime ta mulle öelda ei saa, aga minu jaoks pole see ka tähtis, sest tema on mateeria, aga mina olen olemus. Ta lõi raamatu pauguga kokku ja ulatas mulle tagasi. 

Olin küll hämmingus, aga taipasin teda ikka kenasti tänada. Ta ulatas mulle oma parema käe ning avaldas soovi teha "pinky-shake'i", ehk käesurumise miniversiooni, kus hõivatud vaid väikesed näpud. Tegime siis "pinky-shake'i" ja ma asusin taas teele. Kui ma juba purskkaevuni olin jõudnud, kuulsin teda jälle hüüdmas. Vaatasin taha ja lehvitasin, ta lehvitas vastu ja karjus mulle järgi: "You are the essence!"