Washingtonis oli suur kuumalaine. Palavamatel päevadel räägiti suisa 48 kraadist. Õues oli tõesti väga-väga-väga palav ja niiske, nii et majast väljudes läksid prillid parajalt uduseks. Päikeseprillidega oli aga see mure, et pärast mõningast nina peal istumist hakkasid raamid pisut kõrvetama. Kuna mul on iga päev üksjagu kõndimist, olen uimasem kui harilikult. Ma loodan, et mu klemmid peavad ikka veel vastu. Kui ei, võib juhtuda, et hakkan pärast kojujõudmist Klaukse saunas kostüümi ja läpakaga istuma, uskudes et olen ikka veel Washingtonis ja intern.
Täna õnnestus mul Marylandi osariigis käia. Nimelt suutsin Baltimore Eesti Maja juhatajaga enese teadmata ühes vestlusringis olles väljendada ühes lauses nii oma huvi selle asutuse külastamise suhtes kui ka kahetsust, et arvatavasti ei tule seekord midagi välja. Härra Toivo teatas seepeale, et ma võiksin seda tõesti näha ja et kindlasti on see ka võimalik. Täna võtsimegi oma reisi ette. See oli väga huvitav. Härra Toivo on ülimalt meeldiv ja vahetu inimene, kellel oli palju põnevat jutustada. Ta on selle poolest eriline, et ükski tema jutt pole mõeldud millegi õigustuseks ega demonstreerimiseks, vaid on kuidagi eriti vahetult põimitud elu loogilise kulgemisega. Raske seletada...
Baltimore jättis samuti kustumatu mulje. Ta on kuidagi tunduvalt dramaatilisem kui ükski teine Ameerika linn, kus olen käinud. Pidevalt oli selline tunne, nagu sõidaks kohe-kohe maja tagant välja kaamera-kraana ja keegi hüüaks ruuporisse "Action!"
Baltimore'i Eesti Maja lugu on mõnes mõttes vastupidine New Yorgi Eesti Majaga sündinule. Nimelt polnud Baltimore'i Eesti Maja asukoht soetamise hetkel sugugi väga kehv, ent on aastate jooksul väga alla käinud. New Yorgi Eesti Maja aga asus võrdlemisi kahtlases piirkonnas, mis on nüüdseks saanud city täieõiguslikuks ja hinnatud osaks.
Teades seda kurbmängu, olin Baltimore Eesti maja suurusest ja heast seisukorrast positiivselt üllatunud: keldrikorrusel laiutab suur söögisaal koos trobikonna abiruumidega, esimesel korrusel on avar rõduga saal, kus on korralik lava koos Estonia klaveri, riietusruumide ja isegi väikese rekvisiidinurgaga. Ülemistel korrustel asuvad avarad ja hubased klassiruumid.
Teades seda kurbmängu, olin Baltimore Eesti maja suurusest ja heast seisukorrast positiivselt üllatunud: keldrikorrusel laiutab suur söögisaal koos trobikonna abiruumidega, esimesel korrusel on avar rõduga saal, kus on korralik lava koos Estonia klaveri, riietusruumide ja isegi väikese rekvisiidinurgaga. Ülemistel korrustel asuvad avarad ja hubased klassiruumid.
Lisaks saab kasutada täiesti suletud ja turvalist sisehoovi, kus asuvad suitsuahi ning lauad-toolid. Maja on ka väga pedagoogiline - kuhu vähegi sobilik, on torgatud/kleebitud/kinnitatud sildid eestikeelsete nimisõnadega, et lastel oleks neid lihtsam omandada. Vaadake, kui armas:
Mulle kulus see kena vaheldus väga ära, sest oma siinse töö tõttu olen hakanud ajaloo taga rohkem elu nägema. Eriti need Norra-järgsed päevad on olnud väga mõttetihedad ja lausa kurnavalt tundelised. Mulle on tekkinud mingi painav südamevalu erinevate praegu toimuvate protsesside suhtes. Väga ähvardavalt mõjuvad vahetud kokkupuuted neomarksistide ja minu silmamõõdu järgi pisut liiga innukalt ise vastandamis-situatsioone otsivate moslemitega. Eestis tundub maailm igatahes palju turvalisem, rõõmsam ja rõõsam kui siin.
No comments:
Post a Comment