Nalja kah!

Ega mu seiklus ainult tööst ja vaevast koosne - teinekord saab ikka nalja kah. Näiteks täna läbi pargi jalutades märkasin, et ühel kivipingil lebab laiaks litsutud orav. No täitsa pannkoogi kujuline, ainult pea oli kahtlaselt püsti. Läksin ligemale ja loomake kargas püsti ning mõne sujuva liigutusega jõudis end pingi taga kasvanud puu tüve külge pookida. Tähendab, ta polnudki laiaks litsutud. Ilm oli tublisti üle kolmekümne kraadi (nagu ikka) ja orav oli kasukaga (nagu ikka). Ta vist jahutas end! Hihi!

Üheks üldiselt naljakaks nähtuseks võib pidada lainetavaid kõnniteid. Mingil põhjusel on siinsed jalakäijate magistraalid puha lokkis. Vaadake ja imestage:  

(Muideks, kõiki pilte saab peale klikates ka suuremalt vaadelda)

Eile hakkas metroos ühtäkki hirmus kärts-mürts akordionimuusika mängima. Vaatasin taha ja nägin kaht noormeest musitseerimas. Nad olid üsna lõunamaise olemisega, ütleks et latiinod. Vagunirahvas selle lärmaka duo suhtes erilist vaimustust üles ei näidanud. Enamus jäi ükskõikseks, mõni kortsutas kulmu. Kui moosekandid nägid, et publiku käed rahakotte otsima ei suundu, pidasid nad vajalikuks kõva häälega teatada, et nad on "Italiano" ja et see muusika, mida nad mängivad on ka "Italiano". Keegi muidugi ei uskunud. Kuigi tuleb öelda, et maskeering oli neil päris korralik. Aktiivsemal tüübil oli kitsas punane särk kere ümber venitatud ja karvaste jalgade otsas lühikesed kitsad teksad, pärast mida tulid firmasokid ja  kallid spordijalatsid. Soenguks oli selline lühike ja libe sasipea, väikese harjakesega otsmiku piirkonnas. Detailid meenutasid tõesti stereotüüpset itaalia meesturisti, aga kogu kompott kokku oli kuidagi liiga püüdlik ja rikkalik ega mõjunud lõpuni usutavana. Nii oligi et "Italiano" jutu peale kostus mitu naeruturtsatust. I'le pani täpi see, kui noorem osaleja kõigest hoolimata annetuste ringile läks ja vahetpidamata puhtas hispaania keeles "gracias" ütles. On ikka naljaninad! 

Üks koomiline juhtum leidis aset mu teisel tööpäeval, mil suutsin oma peatusest mööda sõita ja pidin võõrast kohast tee tagasi leidma. Sisetunde järgi liikudes jõudsin ühte väikesesse parki, mille keskel ilutses suur ratsafiguur. Hobuse seljas istuv tardunud mees näitas näpuga just selles suunas, kuhu tahtsin minna. See tegi nalja. Uurisin monumenti lähemalt ja pidin imestusest silmi hõõruma: skulptuur kujutas Nathanael Greene'i, kuulsat 18. sajandi sõjameest. Minu ülemuse nimi on aga Nathaniel Green! Läksin skulptuuri näidatud suunas ja jõudsingi pärale!

Kurbnaljakaks võib pidada Washingtoni arvukat kahjuritearmeed, kelle vastu me aeg-ajalt lahinguid peame. Alustan süütuimast. Meie korteris elab üks suur ämblik, kes meid üldiselt ei tüüta, aga ega ta meid ei rõõmusta ka. Tal on kodukesed siin-seal lae all ja ta pidevalt migreerub ühest teise. Panime talle nimeks Charlotte ja kui aega on, siis proovime talle ilusate sõnadega selgeks teha, et meie poolest võiks ta küll ka maailma avastama minna. Aga ta vist ei taha. 

Päris vastikud tegelased on prussakad. Jah, prussakad. Suured, väledad, rõvedad ja vastikud prussakad. Neid oleme oma korterist siiani püüdnud/tapnud kaks. (Kolme minuti pikkune videoklipp ühest säärasest aktsioonist on siin: http://www.youtube.com/watch?v=jMHbPsEC8iM) Kui pärast päikeseloojangut Washingtoni peale jalutama minna, sibab neid nilbusi kõnniteedel täitsa ohtralt. Ma tõesti väga loodan, et need tüübid minuga koju kaasa ei tule.

Siis on meil veel hiired. Ja päris julged teised! Sel ajal kui mina laua taga sõin, tuli üks tegelane ahju alt välja ja jooksis prügikasti suunas. Minu kriiskamise peale pööras ta otsa ringi ja vudis tuldud teed tagasi. Kui Chun'iga juhtunut arutasime, otsustas päevakangelane jälle õnne proovida! Seekord tegi hädakisa Chun ning hiir-terrorist pidas paremaks taanduda. Meie koduke on nüüd prussakamürki ja hiirelõkse täis. Loodetavasti on nendest kasu kah. Üks asi veel. Et seda haigustelevitajat pisut vähem peljata, panime talle nimeks Gus-Gus. Seda nime kandis üks armsamaid hiirepoisse Disney Tuhkatriinus. 

Kõige häirivamad on rotid, keda me siiani õnneks majades pole kohanud, küll aga õues. Viimasel ajal on nimelt Washingtoni rotipopulatsioon hüppeliselt kasvanud ja rotid ise on rõõsad, rõõmsad ja kasside jaoks pisut liiga kogukad. Nimelt keelustati seni kasutatud rotimürk keskkonnamõju tõttu ära ja korralikku asendajat pole veel leitud ega rakendatud. Nii kubisebki Washington suurtest rasvastest rottidest, kes oravatega võidu prügikastides tuuseldavad ja mööda tänavaid jooksevad.

Oravaid on siin päris palju ja nad ragistavad mööda puid ja põõsaid, nagu kurjast vaimust vaevatud. Nad on ikka väga aktiivsed ja üllatavalt pelglikud. Ega siinne rahvas neist suurt pea - küllap nad on sellest ise ka aru saanud.

Faunast rääkides peab mainima ka üht väga-väga positiivset asjaolu - siin pole peaaegu üldse sääski! Teinekord muidugi leian kehalt mõne sügeleva kupu, aga sellist piinamist, nagu kallil kodumaal tehakse, siinsed moskiitod ei korralda. Ma olen oma korteris ainukene, kes Washingtoni sääskedest vaimustuses on. Teised tüdrukud leiavad kõik üksmeelselt, et see linn on lihtsalt kohutavalt sääserohke ja et siin ei saa kohe üldse olla. Hihi! Nõrgad!

Mulle väga meeldivad ka need armsad firefly'd, ehk ee... tulekärbsed? Need on need putukad, kelle pepuke lennates hõõguma hakkab. Piksekannikaid on siin palju ja neid on nii huvitav jälgida. 

No vot kui positiivne kirjutis tuli täna - kohe näha, et inimene on saanud välja magada!