Ameeriklased on teinud päris palju filme, mille tegevus toimub ülikoolis. Enamasti on kõik sellistes linateostes näidatavad loengud väga paeluvad, sügavuti mõtlemapanevad ja samas vägagi atraktiivselt esitatud. Olen taolist kujutamisviisi alati pidanud mingiks idealiseeritud abstraktsiooniks, uskudes et tõsieluline kolledžikogemus küll nii huvitav ja hästi läbi komponeeritud olla ei saa. Võta näpust – saab olla ja on ka! Vähemalt Georgetownis ja vähemalt selles programmis on loengud/seminarid lihtsalt suurepärased! Väga eriline kasvamise tunne on. Igal kohtumisel hakkavad uued tarkuseterad idanema ja kui kõik samas vaimus jätkub, ennustan augustiks väga head saaki.
Ainuke tõrvatilk meepotis on ülikiire elutempo, mis rahvusvahelisi tudengeid kimbutab. Lisaks õppetööle ja internatuurile peame meie vähemalt esimesel nädalal läbima ka bürokraatia purgatooriumi, et kõik oleks JOKK. Nii ongi päris keeruline leida aega, mil loengute/seminaridega kaasnevat suuremahulist iseseisvat tööd teha. Esimene teadmiste kontroll, mis just suuresti kodulugemisel põhineb, viiakse läbi juba homme õhtul. Üks huvitav asjaolu veel – igasugused elektroonilised vidinad (ka arvutid) on loengusaalis kategooriliselt keelatud. Siin kehtib paper-pen-mind kolmikvalitsus.
Sedasinast tekstilõiku kirjutan Kapitooliumi lähistel bussis istudes. Miks nii? Sest olen teel tagasi oma esimeselt internatuuri päevalt! Olen toimunuga päris rahul. Erinevatest konfidentsiaalsusnõuetest tulenevalt ei ole paslik siin pikemalt oma tegusid lahata, aga võin kindlalt öelda, et õppisin täna palju uut, nägin huvitavat elu ja sain omamoodi kogemusi. Homme tõotab veelgi põnevam tulla – nimelt toimub Kommunismiohvrite Mälestusmärgi aastapäeva tseremoonia, kus saan ka loodetavasti asjapulk olla.
No comments:
Post a Comment