Päralejõudmine

Olen nüüdseks jõudnud Washingtoni transpordisüsteemiga sinasõbraks saada. Just nimelt sõbraks: see nimelt väga meeldib mulle. Bussid ja metrood on kiired, graafikus ja väga puhtad. Mis kõige huvitavam – peatused on sõna otseses mõttes peatused. See tähendab, et siis ei toimu mingit kiirustamist ega ülepeakaela jooksmist. 

Võtame näiteks bussi. Sisenemine toimub ainult esimesest uksest ja igaüks kas registreerib oma sõidukaardi või sisestab piletiraha sulas ning valib rahulikult koha. Kui bussi soovib tulla ratastoolis inimene, käivitab sohver kaldtee mehhanismi, mis raahulikult ukse alt tänavale sirutub samal ajal kui bussi põhi madalamaks langeb. Siis sõidab ratastooliga inimene peale ja ta kinnitatakse raahulikult spetsiaalsete vööde ja pannaldega turvaliselt bussi külge. Kui tuleb rattur, on tal võimalus oma sõiduvahend enne sisenemist bussi ninale asetada. Jah – kõige ees on väike rattahoidla! 

Metroos teatatakse aegsasti, kummal pool rongi platvorm asub, aga ega inimesed eriti ei reageeri. Inimesed ei reageeri ka siis, kui rong juba peatusesse jõuab ja aeglustama hakkab. Miks mitte? Sest pärast täielikku peatumist kulub veel umbes viis sekundit, enne kui uksed aeglaselt avanevad. Viis sekundit on sellises olukorras just paras aeg, et rahulikult tõusta ja väärikalt ukseni minna, selle asemel et liikuvas sõidukis oma kodinatega tuigerdades tasakaalust unistada.

Bussi puhul on tähelepanuväärne, et peatuseid on iga tänavanurga peal. See tähendab, et inimestel on väga palju valikuid selles osas, millisesse peatusesse minna ja suurem tõenäosus, et nad bussi peale jõuavad. Samuti on säärane süsteem soodne mahaminekul – mina näiteks saan täitsa oma tööposti ees peatust paluda. Jah, paluda. Peatuseid on palju, aga buss peatub neis vaid siis, kui keegi soovib peale tulla või maha minna. Nii lihtne see ongi.

Muidugi kehtivad ka siin teatud reeglid. Ühistranspordis on igasugune sööming keelatud – nii vitsutamine kui näksimine toovad kaasa kas paraja trahvi või – kui ma ikka õigesti aru sain – aresti. Nulltolerants kehtib ka jäneste suhtes. Üldiselt on jäneseks väga keeruline saada – turvaväravaid ja uksi on piisavalt palju, et säärane loomastumine atraktiivne ei näiks. Piisab kellegi pileti "tuules" metallvärava läbimisest, et saada kopsakas rahatrahv, või (jällegi) arest. Arreteerimine pole siin mingi imeasi, vaid üsna tavaline esimene samm igasuguste arusaamatuste või muidu kahtlaste juhtumite puhul. Võiks isegi öelda nii: "Arrest first, ask questions later".

Immigratsiooniloengutes pandi rahvusvahelistele tudengitele väga südamele, et me me mingil juhul kedagi katkise pudelikaelaga ei ähvardaks, põõsasse ei urineeriks ega isegi kinnise, ent katmata õlupudeliga poest ei väljuks – kõigil mainitud juhtudel eksisteeriks reaalne võimalus, et politsei meid arreteerib. Heal juhul poleks siis muud kui koju tagasi.

Olude sunnil olen pidanud paar korda takso teenuseid kasutama ja ka see on andnud huvitavaid kogemusi. Päeval oma tööposti otsas istudes näen enamasti konservatiivseid (valgenahalisi) vabariiklasi. Seda, kas ja kes nad poliitiliselt on, pole olnud isegi vaja küsida – sedavõrd ilmselge on see nende jutukatkeid või uudiste kuulamise käigus maailmaruumi saadetavaid kommentaare kuulates. Ühtviisi klaarilt on kõik siiani mind sõidutanud (mustanahalised) taksojuhid demokraadid. Piisab tõesti vaid kahest autos istutud minutist, et sohver raadioga suheldes oma veendumustest värvika pildi looks.