Pingelangus

Täna oli väga intensiivne ja põnev päev. Jõudsin oma tööpostile just õigel hetkel. Massachusetts Avenue ja New Jersey Avenue vahelisel rohelisel kolmurgal, kus monument asub, oli juba mööbel paigas ja mehed jooksid, juhtmed käes. Hakkasin kohe tegelema nimesiltide ja registreerimislehtedega. See oli parajalt suur väljakutse, kuna kuumale päikesele vastukaaluks puhus mahe tuuleke, mis kergeid asju ikka üles ja alla, vasakule ja paremale lennutada tahtis. 

Külalisi tuli päris palju ja ma ise ka ei suutnud uskuda, kui tähtsate ninadega viisakusvormeleid vahetada tohtisin. Kohal olid mitmed saatkonnad, erinevad võtterühmad, fotograafid, vabadusvõitlejad, ajaloolased, poliitikud ja muidu aktivistid. Õnneks kulges tseremoonia viperusteta ja pärast ootas kõiki väga-väga maitsev ja rikkalik Rootsi laud. Või õigemini kolm. 

Pidulikest üritustest jutustades peab kindlasti ka toidust rääkima. Ütlen siis ausalt välja, et oi-oi-oi! Küll on ikka suured tükid! Kui Eestis pakutakse küpsetisi, siis enamasti väikesemõõtmelisi saiukesi. Siin olid need ciabatta sarnased. Kui Eestis pakutakse muffineid, siis heal juhul on need tennisepalliga ühte mõõtu. Siin olid need nagu käsipallid. Kui Eestis pakutakse maasikaid, on need eee... maasika mõõtu. Siin olid nagu traktori rattad. Ja veeklaasis võiks lausa lastele ujumistunde korraldada! Ja hambaorgiga saaks kolm kaminat üle talve soojana hoida! Ja salvrätiga võiks lennukist alla hüpata! Ja... Okei, nüüd ma juba liialdan. 

Ehkki ka naljatlemata tuleb tõdeda, et toiduportsjonid on tõesti suured. Käisin ühel päeval supermarketis omale proviandi hankimas ja pidin kulutama umbes kolm korda enam, kui planeerisin puhtalt seetõttu, et pakendid on NII SUURED. Eks nüüd muidugi jatkub ostetut kauemaks, aga ikkagi on minu meelest naljakas soetada korraga saja kolmekümne krooni eest sinki või poolteist kilo juustu.

Täna oli ka selle poolest märkimisväärne päev, et tegin oma esimese testi. Näpistasin kirjanduse lugemiseks aega nii Une-Matilt kui ka Laisalt-Katilt (see, kes ühistranspordis inimeste keskendumisvõimet pärsib) ja jõudsin umbes 10 minutit enne loengu algust materjaliga ühele poole. Enda arvates sain asjale pihta küll, ehkki tuleb tunnistada, et säärast eksamit pole ma varem teinudki. Küsimusi polnud palju - kokku 27. Omapärane oli aga nende loomus ja see, kuidas ja millist informatsiooni päriti. Iga ülesanne tahtis eraldi mõtlemisaega ja kogu protsess oli väga nauditav. 

Pärast testi läksin õue ja istusin pingile, et mõningaid vastuseid konspektist kontrollida. Oli nii soe ja mõnus pilvealune ilm, linnak mu ümber nii ilus ja pea tuikas suurest pingutusest nii mõnusalt, et muutusin kohe natukene kurvaks. Need neli päeva on olnud nii õpetlikud ja nii arendavad. Aga kui ma oleksin siin õppinud neli aastat? Mida kõike ma teaks ja oskaks...

P.S. Tänasest päevast mul fotosid pole, see härra Žoorž Bušiga pilt on neli aastat vana.