Ellujääja

Ootasin laupäeva mõnusa õhinaga, kuna oli teada, et siis avaneb võimalus külastada Valget Maja. Ja tõesti – mu lootuseid ei petetud. Minu ja veel umbes kolmandiku programmis osalejate nimed olid kenasti üles antud ja saime kõigist turvakontrollidest libedalt läbi. 

Päris huvitav tunne oli mööda selle ikoonilise hoone koridore ja saale patseerida. See ongi ju koht, kus nii paljud olulised isikud reaalselt viibinud on. Olgugi et üürikeseks ajaks, aga nüüd olin seal ka mina ja seetõttu me jagasime seda ruumi ning teatud plaanis jäämegi alatiseks jagama. Nagu ma Priidule seletasin, võib seda võrrelda olukorraga, kus Obama tuleb Salmistule meie elamist kaema, astub üle läve, teeb ringi peale, vaatab mu maale ja uudistab raamaturiiuli ees. Mõtleks vaid, Obama minu kodus! Nüüdne olukord oli põhimõtteliselt sama, ainult et noh... teistpidi. Üldiselt jättis Valge Maja väga hea mulje. Oma ajalooliste ja päevinäinud interjööridega oli see kuidagi rahulik ja kodune – seal elamine võib olla täitsa meeldiv. 

Kui Valge Maja nähtud, oli kõigil meie seltskonna inimestel oma soovid ja eelistused. Mina tahtsin ainsana ülikoolilinnakusse naasta. Nii oligi, et võtsin istet lähimas bussipeatuses. Pärast pisukest ootamist aga jõudsin äratundmisele, et mina kui eestlane saan kõigega hakkama ja mis ma selle bussiga kogu aeg kolistan – jalutamine on ju palju tervislikum. Mõeldud-tehtud! Seadsin sammud ja hakkasin astuma. 

Lähenesin linnale Manhattani loogikaga – nii New Yorgis kui Washingtonis kehtib korralik ja kergesti õpitav tänavate ja avenüüde süsteem, kus arvestatakse ilmakaari, mistõttu on võimalik ükskõik mis punktis seistes teada, kus ükskõik mis teine punkt asub. Paraku on siin tunduvalt enam sildu ja iga tänav üle vee ega kanjoni ei vii. Sõnaga – läksin pisut rappa. Jalutasin, jalutasin, jalutasin ja jalutasin, kuni leidsin end hoopistükkis kurikuulsa Watergate'i kompleksi juurest. Seal lähedal asub monumentaalne kultuurikeskus nimega Kennedy Center, kus otsustasin oma teadvuse säilitamise huvides pisut maha istuda ning jahtuda, enne kui tuldud teed tagasi läksin ja end õnneks peagi õigelt teelt leidsin. 

Kuumus ja päike küpsetasid siiski halastamatult ja mul tekkis päris tõsine hirm: kas ma jõuan koju või saan enne kuumarabanduse? Õnneks on Priit mind saunakultuuri osas aastate jooksul juba mingi tasemeni arendanud. See on küllap oluline põhjus, miks mu organism sellele kahetunnisele matkale vastu pidas. Teinekord olen igatahes targem. See siin pole Eesti ja mul ei tasu võtta mõttetuid riske.

Soojast rääkides väärib mainimist, et kohalikud suhtuvad sellega kaasnevatesse füsioloogilistesse ilmingutesse stoilise rahuga. Kui riietus just väga pidulik pole, ripuvad linnaelanikel taskust välja käterätid, millesse sobival hetkel oma higine kukal ja leemendav laup suruda. Kui riietus on aga väga pidulik ja olude sunnil tuleb midagi konditsioneeri ulatusest kaugemal toimetada, siis... Siis higistatab igaüks nii nagu suudab. Huvitaval kombel ei kahanda see nende väärikust ega eneseväärikust karvavõrdki: tegemist on lihtsalt nende elu ootuspärase paratamatusega.