Minu nukras meeleolus alanud Washingtoni seiklus muutus lennates pisut neutraalsemaks. Amsterdami lennujaamas külastasin hästi toredat Rijksmuseumi näitust 17. sajandi Madalmaade maalikunstist, nautisin kohalikku raamatukogu ja lennukis naerutas mind film "Exit through the gift shop". Pinev hetk saabus siis, kui oma paberihunniku ja kahe viisaga HS teenistuja laua ette maandusin ning ta pärast pisukest küsitlemist leidis, et kuna ma oma konkreetset toanumbrit ei tea, oleks vast paslik mind Eestisse tagasi lennutada. Õnneks otsustati mulle siiski halastada ja - siin ma nüüd siis olen!
Esimesed muljed Washingtonist on väga meeldivad. Sõit lennujaamast tsentrumi poole meenutas oma viaduktide ja rohumaadega pisut Tallinna ringteed, massiivsed puud aga tõid meelde Rooma lähiümbruse. Õues oli hästi soe ja autos hästi külm. Mind toodi otse Georgetowni ülikooli linnaku väravasse. Pärast mõningasi eksirännakuid sain leidsin oma korteri üles ja siis oli mõned tunnid aega, et nagu meeletu oma paberitega ringi kihutada. Selle spordialaga tegelesin ka täna ja arvatavasti kogu järelejäänud nädala.
Georgetown on mõnes mõttes täpselt selline, nagu ma ootasin - suursugune, terviklik, mugav. Tore, et see on ühtlasi ka väga roheline, lilleline, lõhnav ja linnulaululine. Ka lähem ümbrus on väga romantiline - majad on väikesed, tänavad hoolitsetud ja õhk puhas. Siin on ka ootamatult vaikne.
Olen korteris koos ühe neiuga Hong Kongist ja kolme ameeriklannaga. Esimese hooga tundub, et preili Chun'iga on mul inimlikul tasandil kõige enam ühist. Ameerika neiud on intensiivsemad ja võiks isegi öelda ülevoolavad. Meie esmakohtumine oli värvikas - olin just lõpetanud asjade lahtipakkimise ja valmistusin duši alla minekuks kui nad kolmekesi umbes kolmekümne kilekotiga välisuksest sisse voolasid. Nagu kosk. Kuna korteris on küll mööbel ja hädavajalik olemas, aga muu nodi (pannid, prügikastid, padjad) tuleb asukatel ise muretseda, olid nemad otsustanud selle jahiretke kolmekesi ette võtta. Leppisime kokku, et hiljem jagame kulud omavahel ära. Ma tõesti loodan, et see väga üüratuks summaks ei kujune.
Pärast seda, kui nad olid oma šopingusaagi lahti harutanud, algas totaalne keemiarünnak. Nimelt klooritati kõik pinnad üle. Kui see tehtud, lasti õhk paksult puhtuse aroomiga aerosooli täis ja ameeriklannad tõstsid oma toad ümber. Konditsioneer puhus korteri jääkülmaks, kõik toimivad tuled pandi põlema ja - nagu naksti - oli meie ajutine elamispind edukalt "kodustatud". Vähemalt nende jaoks. Minu aeglaselt süttiv kodutunde tuluke jäi aga toimunu tõttu hoopis tuhmimaks. Tundub, et selle kogemuse üheks harivamaks küljeks võibki kujuneda seesama ühiselu kõigi oma vooruste ja puudustega - varem pole ma midagi sellist kogenud.
Vastu ööd toimus meie maja sisehoovis jäätiseõhtu, kuhu kõik siin elavad programmiga seotud noored kutsuti. Läksin ka uudistama ja sain väga filmiliku elamuse osaliseks. Lämbe suveöö oli jutuputru nii paksult täis, et lõika või noaga. Jõudsin vaid sekundi seista, kui juba sirutus minu poole käsi - "Hi! My name is Brandon. What college are you from?" ja saingi selle amorfse massi üheks molekuliks.
Esimesed muljed Washingtonist on väga meeldivad. Sõit lennujaamast tsentrumi poole meenutas oma viaduktide ja rohumaadega pisut Tallinna ringteed, massiivsed puud aga tõid meelde Rooma lähiümbruse. Õues oli hästi soe ja autos hästi külm. Mind toodi otse Georgetowni ülikooli linnaku väravasse. Pärast mõningasi eksirännakuid sain leidsin oma korteri üles ja siis oli mõned tunnid aega, et nagu meeletu oma paberitega ringi kihutada. Selle spordialaga tegelesin ka täna ja arvatavasti kogu järelejäänud nädala.
Georgetown on mõnes mõttes täpselt selline, nagu ma ootasin - suursugune, terviklik, mugav. Tore, et see on ühtlasi ka väga roheline, lilleline, lõhnav ja linnulaululine. Ka lähem ümbrus on väga romantiline - majad on väikesed, tänavad hoolitsetud ja õhk puhas. Siin on ka ootamatult vaikne.
Olen korteris koos ühe neiuga Hong Kongist ja kolme ameeriklannaga. Esimese hooga tundub, et preili Chun'iga on mul inimlikul tasandil kõige enam ühist. Ameerika neiud on intensiivsemad ja võiks isegi öelda ülevoolavad. Meie esmakohtumine oli värvikas - olin just lõpetanud asjade lahtipakkimise ja valmistusin duši alla minekuks kui nad kolmekesi umbes kolmekümne kilekotiga välisuksest sisse voolasid. Nagu kosk. Kuna korteris on küll mööbel ja hädavajalik olemas, aga muu nodi (pannid, prügikastid, padjad) tuleb asukatel ise muretseda, olid nemad otsustanud selle jahiretke kolmekesi ette võtta. Leppisime kokku, et hiljem jagame kulud omavahel ära. Ma tõesti loodan, et see väga üüratuks summaks ei kujune.
Pärast seda, kui nad olid oma šopingusaagi lahti harutanud, algas totaalne keemiarünnak. Nimelt klooritati kõik pinnad üle. Kui see tehtud, lasti õhk paksult puhtuse aroomiga aerosooli täis ja ameeriklannad tõstsid oma toad ümber. Konditsioneer puhus korteri jääkülmaks, kõik toimivad tuled pandi põlema ja - nagu naksti - oli meie ajutine elamispind edukalt "kodustatud". Vähemalt nende jaoks. Minu aeglaselt süttiv kodutunde tuluke jäi aga toimunu tõttu hoopis tuhmimaks. Tundub, et selle kogemuse üheks harivamaks küljeks võibki kujuneda seesama ühiselu kõigi oma vooruste ja puudustega - varem pole ma midagi sellist kogenud.
Vastu ööd toimus meie maja sisehoovis jäätiseõhtu, kuhu kõik siin elavad programmiga seotud noored kutsuti. Läksin ka uudistama ja sain väga filmiliku elamuse osaliseks. Lämbe suveöö oli jutuputru nii paksult täis, et lõika või noaga. Jõudsin vaid sekundi seista, kui juba sirutus minu poole käsi - "Hi! My name is Brandon. What college are you from?" ja saingi selle amorfse massi üheks molekuliks.
No comments:
Post a Comment