Ainult Washingtonis

Ootamatult sain kutse pidulikule lõunasöögile, mis pühendatud teatud ringkondade arvates kuulsa, teatud ringkondade arvates kurikuulsa ja kõigi arvates legendaarse Donald Rumsfeldi tunnustamisele Walter Judd'i nimelise preemiaga. Olin muidugi nõus - nii nagu vana hobune tahab kaeru matsutada, tahab ajaloolane ajalugu tunnistada. 

Ettevõtmine toimus Capital Hiltoni Presidendi ballisaalis. Jõudsin kenasti kohale ja sain väga sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Mulle oli ilusasti nimesiltki tehtud. Selle tagaküljelt leidsin oma laua numbri - kolm. No kui kolm, siis kolm. Läksin saali ja - oh sa pele, kui palju laudu! Kõvasti rohkem kui kolm... Jalutasin pisut ringi ja üritasin loogikale pihta saada. Mõningase otsimise peale leidsingi oma koha ning istusin maha. Ja kelle silmakesed mulle vastu vaatasid? 

Ei, paraku mitte Donald Rumsfeldi omad. Nende omanikuks oli hoopis üks teine mees nagu sõjavägi - kindral Edward Rowny, kes juhtis USA vägede liikumist nii Teises maailmasõjas, Korea sõjas kui ka Vietnami sõjas ja töötas kaitsenõustajana tervele presidentide plejaadile: tema otseste ülemuste hulka on kuulunud Richard Nixon, Gerald Ford, Jimmy Carter, Ronald Reagan ja George Herbert Walker Bush. Vaat selline lauanaaber! Väga meeldiv. 

Kui kell juba keskpäevale lähenes, märkasin silmanurgast, et saalis liigub suurem grupp inimesi - ahah, kas aukülaline on kohale jõudnud? Jah, kepile toetudes kõndiski rühma eesotsas heledasse ülikonda rõivastunud 79-aastane Donald Rumsfeld, kes paistis olevat väga rõõmsas tujus ja tundus seetõttu nooruslik. 

Aga nüüd alles läks põnevaks - miskipärast tuli ta otsejoones minu laua poole Kohale jõudnuna ulatas mulle oma tervituskäe ja surus minu oma pikalt ning tugevalt. Vahetasime mõned repliigid ja ta hakkas juba mu kõrval olevale toolile istuma. Uskumatu! Paraku said ürituse korraldajad jaole ja viisid ta minema  - talle oli määratud koht mujal. Kahju küll, aga ikkagi äge!

Luncheon ise, nagu sellist ettevõtmist siin kutsutakse, läks kenasti. Peeti väga huvitavaid kõnesid ja toit ning teenindus olid lihtsalt imelised. Härra Donald istus küll teises lauas, ent mu oma lauakaaslased olid samuti väga põnevad - tuli välja, et koguni kolm neist olid täna Rumsfeldile antud aumärgi juba varasematel aastatel pälvinud. 

Kui programm läbi ja lõunasöök manustatud, oli kõigil soovijatel võimalik päevakangelasega pilti teha. Mind nähes teatas Rumsfeld, et "Hey, I know you! We've already met!" Soovisin talle veelkord õnne. Nüüd pean vaid välja mõtlema, kust ma selle ülesvõtte saaksin - mul endal fotoaparaati kaasas polnud, mistõttu pildistajaks oli ürituse ametlik fotograaf. Igatahes jääb mulle vähemalt mälupilt.