Kapitoolium on majake, kus Kongress ja Senat tööd teevad. Käisime seda uudistamas ja pidasime Kongressi saalis ka väikese "istungi". Mõtleks, selle suure riigi tähtsatel rahvasaadikutel polegi laudu - neil on ainult toolid! Ja mõtleks, selle suure riigi tähtsad rahvasaadikud peavad mitme peale ühte hääletusmasinat jagama! Ja mõtleks, neil pole isegi isiklikke mikrofone! Eesti parlament on Kongressiga võrreldes ikka väga eeskujulikult varustatud.
Kapitooliumi hoone ise on aga ülisuur ja võimas. Kupliosa on muideks põhiehitisest uuem ja valmistatud mitte kivist, vaid hoopis rauast. Nagu ikka kõigi nende põnevate suletud uste taga, kuhu meid lastakse, ei tohtinud ka selle hoone ruumides pilte teha. Nii jagangi vaid välisvaateid.
Kapitooliumi kapitaalsusega seoses pean taaskord tõdema, et ka suhtumine on siin kapitaalne. Mulle väga meeldib, kuidas Washingtonis kõike 110% tehakse. Võtame näiteks riietuse. Nagu ikka, leiavad ka siinsed inimesed, et välise atribuutika kaudu toimub pidev suhtlus välismaailmaga ja et selle suhtluse tulemuseks võib olla edu, aga ka ebaõnnestumine. Nii ongi, et professionaalsetes ringkondades kehtib deviis "Dress for success!" See, mida ma Eestis juba võrdlemisi pidulikuks peaksin, on siin tavalise kontoriroti igapäevane kehakate: meestel mustad ülikonnad ja valged särgid, pikad siidilipsud ees rippumas. Naistel peenelõikelised kleidid, kostüümid ja muidugi selline "äsja juuksurist tulnud" soeng, et hoia ja keela! Naiste puhul tuleb eraldi mainida ka kingi - need on enamasti võimatult ilusad, sageli väga kõrged ja suure tõenäosusega võrdlemisi ebamugavad. Meestel on tavaliselt läikima löödud jalavarjud ja juuksed kas föönisoengus või mingi želeega paika sätitud. Juhtnööriks on, et riietuma ei pea mitte vastavalt töökohale, millel oled, vaid sellele ametipostile, kus tahaksid olla.
Et seda 110% riietust töö ajal võimalikult väärikalt kanda, tuleb muul ajal end ja oma väärtuslikku instrumentaariumi 110% hoida. Naiste puhul tähendab see, et tööle minnakse ja töölt tullakse küll oma uhke kleidikesega, aga varba otsa on lükatud plätud. Nii on mugavam, kiirem ja säästlikum. Pikemat aega ühistranspordis veetev meesterahvas paneb oma kalli pintsaku ülikonnakotti - jah, ülikonnakotti - ning lipsukene ootab oma aega töölauale laotatult.
Kui keegi on nii õnnelik, et saab jalgratta abil ühelt kohustuselt teiseni liigelda, kerib ta oma ilusad viigipüksid hoolikalt üles (nii et sokid ja karvased sääred hästi näha on), tõmbab kiivri pähe ja riputab oma muud asjakesed vilkuva tulukesega seljakotti ning asub seejärel väärikalt teele. Nagu ma juba varemgi mainisin, püütakse higistamist küll konditsioneeride ja igasuguse kosmeetikaga miinimumini viia, aga kui välistemperatuur on ikka 35 kraadi ja päike paistab lagipähe, tuleb kõike ette ja kui muud varianti pole, higistatakse end läbimärjaks. Ja siis ollakse väärikad edasi. Väärikad ja higised.
Eks see kõik ole omamoodi naljakas ka. Eriti too meie mõistes "üleriietumine" ja pidev püüd üle omaenese varju hüpata. Teisest küljest aga loob viisakas riietus ka asisema meeleolu ja suurendab tööviljakust. Seda kompleksivaba praktilist eluvaadet aga hakkan kindlasti igatsema. Tallinna tänaval saaksin arvatavasti niimõnegi hukkamõistva pilgu, kui kostüümi ja plätu kombinatsiooniga katsetaksin. Selline keskmine Washingtoni jalgrattur vist kah ametikõrgendust ei saaks - nii ebacool tegelane ju... Ja imelik!
On tõsi, et siin murtakse tööd nagu karud. Ühtlasi aga murtakse siin ka pead, nagu poleks neis üldse aru - (minu arvates täiesti tühistele) suhtenüanssidele pühendatakse koletult palju aega ja energiat. Miks nii? Siinsetes asutustes kehtib vägagi jäik hierarhia ja positsioonitunnetus. Ameerikalik sõbralikkus ning naerusuine vestlus on vaid jäämäe tipp - kollektiivid on läbipaistvate klaasseintega teineteisest eraldatud ja samasugune lahterdamine kehtib ka vaimsel tasandil. Seisuslikkusest tulenevalt aktualiseerub sada miljon kirjutamata reeglit kuidas kes kellele mida millal öelda, kirjutada ja teha tohib. Neile siin kuluks ära pisut elutervet talupojamõistust ja head euroopalikku kambavaimu. Tuleks eksportida. Kapitaalselt!
No comments:
Post a Comment