Olen vahepeal jälle igasugustes huvitavates paikades käinud. Kõige toredam oli Eesti saatkonna külastamine. See asub väga kenas piirkonnas, mida kutsutakse Embassy Row'ks. Küll Eesti lipu nägemine tegi ikka rõõmu! Saatkonnarahval oli meie jaoks kena lauake kaetud, kõik töötajad tulid kokku ning veetsime mõnusalt vabas õhkkonnas aega, nosisime suupisteid ja naersime kodukeeles. Hoone ise oli ka väga meeldiv - väike, armas ja väärikas.
Hoopis teisest puust kogemuse sain Department of State'ist ehk Välisministeeriumist. Selle külastamine oli umbes paarisaja programmis osaleja ajakava ametlik osa. Turvanõuete tõttu ootasime kõnniteel hanereas seistes kolmveerand tundi. Sisse jõudnuna saime omale ametlikud saatjad, kes meid ühte kindlasse ruumi maha istutasid, välja aga enam ei lasknud. Isegi mitte koridoris oleva joogikraani juurde ega tualetti. Reeglid kehtisid ka rasedatele ja iga küsija suu pihta löödi. Sisuliselt oli briifing muidugi põnev, nagu ikka - kohtusime Lähis-Ida ja Kuuba ekspertidega.
Siiani kõige koomilisem üritus on olnud Prantsusmaa külastus. Või noh, Prantsuse saatkonna külastus. See oli halvas mõttes stereotüübile vastav. Tegemist on väga suure kompleksiga, kuhu kuuluvad suured majad ja suured aiad. Vist suured egod ka.
Jõudsime kohale, saime sisse, aga väravadiplomaat ei teadnud meist ööd ega mütsi. Pärast pisukest asjaajamist saime ikkagi loa mäest üles minna ja majja siseneda. Vastuvõtulaua taga oli kaks noort inimest, kes ei suutnud omavahel kokkuleppele saada, milliseid isikut tõendavaid dokumente meilt nõuda ja mida nendega edasi teha, kuidas meid külastuslehtedele sisse kirjutada, kas ja milliste kaartidega meid varustada ning kuhu meid täpselt viia.
Temperamentsest jõuproovist tuli kangekaelse võitjana välja noor ameeriklane Will. Ta hakkas meile juba saatkonnas ekskursiooni tegema, ent avastas peagi, et tema magnetkaart ei avanud ühtegi ust. Vaesel mehel ei jäänud muud üle, kui oma sügava dekolteega prantslannast kontorivaenlase juurde naasta ning tollelt kaarti paluda. Lõpuks olid kõik uksed meie ees valla. Põnev! Paraku selgus, et ega giid tegelikult meid väga kaugele viia ei plaaninudki. Ta näitas meile ühte koridori, siis veel ühte koridori, siis ühte koridori, kus oli maal ja maja makett ja siis ühte koridori, kus olid klaasuksed. Kõik. Tagasi. Nii.
Leidsime end ilmatu suurest kabinetist, kus võis olla vast kümme massiivset töölauda. Will teatas, et küsimuste ja vastuste voor toimub olude sunnil siin - ta küll oma arust broneeris meile ruumi, kus saaks istuda, aga miskipärast pole seal enam toole. Seega seisame. Ja ootame - kõneleja on veel teel. See ruum ise aga olla ilmatu tähtis ja väga busy-busy paik. Miskipärast ei näinud ma seal aga ühtegi töötajat. Kõneleja saabudes läks pisut huvitavamaks. Küsimuste voorus palusin kommentaari Prantsuse välisteenistuse rolli kohta hiljutise Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel. Vastuseks sain täpsustava küsimuse - kas ma mõtlen seda kriisi, mis 1990. aastatel oli? Ka teiste aktuaalsemat sorti küsimused jäid adekvaatse vastuseta. Õnneks saime hea soovituse otsida vastuseid meediast. :)
Õnneks võõrustas meid maailmapangas igati professionaalne koolitaja - tore ja innukas Brasiiliast pärit naisterahvas, kes oli ilmselgelt suure esinemiskogemusega. Lausa lust oli kogeda, kuidas ta suuline esitus ja powerpoint esitlus nii ilmekalt ja informatiivselt kokku sulasid.
Lõpetuseks aga pilt minust koos Georgetowni majandusprofessori George Viksninsiga. Miks? Sellepärast, mu kullad, et tema ongi see inimene, kelle ilmatu stipendium mind siia tõi. Vaadake ja rõõmustage! Mul on kangesti hea meel, et sain oma heategijat isiklikult tänada. Kinkisin talle ka selle kommikarbikese, mis vanaema mulle kaasa pakkis. Uncle George'il, nagu teda siin kutsutakse, paistis olevat väga hea meel.
No comments:
Post a Comment