Olen nüüd vast oma uue asukohamaaga juba üsna harjunud. Imeline, kui kiiresti elementaarne kuuluvustunne tekkida võib ja kuidas rutiin ning harjumused erakordsed ajad lihtsaks ja argiseks moondavad. Meid hoitakse kooli, töö ja meelelahutusega nii rakkes, et peaaegu kahe Ameerikas oldud nädala jooksul pole ma veel jõudnud korralikku koduigatsustki tunda.
Täheldan enda juures ka kummalist ajataju. Nimelt on mul tunne, et saabusin siia väga hiljuti - ööl ja päeval pole just palju vahet olnud, kõik voolab kiiresti ja sujuvalt. Sellest tulenevalt on mul ühtlasi tunne, et olen siin kogu aeg olnud - Washingtoni-elu intensiivsus on lihtsalt varasemad kogemused kuidagi väga kaugele nihutanud. Ma vist mõistan nüüd pisut paremini seda metafüüsilist "oravaratast", milles ameeriklased oma elu maha jooksevad. Siin oleks nagu mingi maagiline aeg - nädalal on sama hoog nagu päeval Vanas Maailmas. Kui ma siin elaksin, tõmbaksin vast ka hinge kord kümne aasta jooksul - elurütm lihtsalt ei soodustaks enamat.
Eestis olen teinekord kohanud vahel avalikku, vahel varjatumat suhtumist, mille võiks kokku võtta järgmiselt: "Ah mis siin ikka... Kui kukubki kehvapoolselt välja, mis vahet seal on? Kedagi niikuinii ei huvita. Kui tuleb suurepäraselt välja, mis siis ikka... Ega see suures plaanis midagi ei muuda."
Siin linnas näib valdav arvamus olema, et "Muudab ikka küll!" Ma ei taha uskuda, et asi on geograafias ja et Tallinna asend maapallil on Washingtoni omast kuidagi olemuslikult kehvem. Ehk on küsimus usus? Vaba Maailma pealinnas tegutsemine annab kuraasi, enese vaimsesse perifeeriasse surumine aga röövib seda. Võibolla on kuraas piiratud ja taastumatu loodusvara ja seda ei saagi kõikjale jätkuda? Mingist ekspordikeelust ma igatahes teadlik pole ja kavatsen seda nähtamatut kulda siit nii palju kaasa tuua kui pähe mahub.
Pean vist lõpetama - akna taga välgub äike ja õhk lausa väriseb pilvede mürast. Enne aga hea uudis kõigile pöidlahoidjatele. Nimelt läks mu esimene teadmistekontroll väga-väga hästi: viiekümnest punktist sain nelikümmend kaheksa kätte!
No comments:
Post a Comment