Rahvas tahab leiba

Meie siinne programm koosneb mitmest osast. Enamasti saame nautida säravaid loenguid ja head kirjandust, ületada end tööalaselt ja vestelda edukate inimestega, kanda ilusaid riideid ja tippida tähtsate majadega palistatud tänavatel. Säraval Washingtoni mündil on aga ka teine pool - üle 100 000 elaniku elab vaesuses ja näljatunne pole paljudes peredes sugugi harv külaline. Nagu mujal Ameerikas, on ka siin probleeme ebaregulaarsest ja ebatervislikust toitumisest tingitud elustiili-haiguste epideemiaga. Igasugused kiirtoidu "restoranid" on oma võrgustiku väga laiaks ja tihedaks kudunud ning pakuvad iga nurga peal odavat sooja toitu. Värske kaubavalikuga toidupoode on aga piiratud koguses ja nende kraam on kallis. 

Võtame kasvõi minu kodupaiga. Georgetown on rikaste piirkond ja siin lähedal tõepoolest on ÜKS selline pood, kust saab salatit ja puuvilja. See on minust umbes neljakümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Alati võib muidugi ka bussiga sõita. Edasi-tagasi läheks see maksma umbes kakskümmend viis krooni. Kolmesaja krooni eest võib ka takso võtta. Õnneks on linnas pisut rohkem selliseid selvakauplusi, kust saab küll põhitoiduained kätte, aga mitte värskel, vaid konserveeritud, soolatud või kuivatatud kujul. Mulle lähim on umbes viieteistkümne minutilise teekonna kaugusel ja hinnad seal on veelgi kallimad. Minu kodust paarisaja meetri raadiuses võib aga leida päris mitu väga odavat kiirtoidu müügikohta. 

Kehvemates piirkondades on see vahekord veelgi ilmekamalt ebatervislikke valikuid soodustav, mistõttu kasutusele on võetud termin "toidukõrb". Säärastel aladel elavad isikud söövad ennast haigeks. Teatavasti pole USAs aga korralikku tervishoiusüsteemi ja teiste sotsiaalprogrammidega on ka kurvad lood. Nii satuvad paljud kodanikud nõiaringi, mille märksõnadeks on  piiratud ligipääs toidule, vale toitumine, haigused ja nendest tingitud komplikatsioonid ning vaesus.

Washingtonis on Ameerikale omaselt aktiivne kodanikuühiskond ja siin on kümneid (kui mitte sadu) just sellest nõiaringist inimesi välja aidata üritavaid mittetulundusühinguid. Osa tegeleb toidupangandusega ning kogub firmadelt ja eraisikutelt annetusi, sorteerib neid ja jagab välja. Osa võtab toidupankadelt tooraineid ning valmistab tervislikke eineid, mida abivajajatele laiali jagada. Osa korraldab kokanduskursuseid odava ja tervisliku einestamise õpetamiseks. Tegutsejad usuvad, et kui raskes olukorras inimesed vähemalt toidu pärast muretsema ei pea, on neil rohkem raha, jõudu ja võimalusi tegeleda oma elujärje parandamisega ja nõiaring ongi peaaegu et murtud.

Suur osa abisaajatest on nn. töötavad vaesed - pealtnäha korralikud sotsiaalsed inimesed, kes lihtsalt ei jaksa toitu osta. On ka eraldi programme raskemate juhtumite jaoks - näiteks üks mittetulundusühing on oma eesmärgiks võtnud HIV põdejate toitlustamise. On veel sada muud programmi, millega hätta sattunud inimesed võiksid liituda. Näiteks töötab üks mu korterikaaslastest asutuses, mis õpetab täiskasvanuid lugema. Jah, lugema. Arvestatav hulk vaesemat rahvast lihtsalt ei oskagi lugeda.

Üldse on tunda, et siinne suhteliselt vaba õhkkond soodustab teatavat triivimist. Probleemidega nimesi ei panda "süsteemi" - abi otsimine ja leidmine on suuresti indiviidi enda vastutusalas. Nii ongi, et asotsiaalsed kodanikud on siin tunduvalt märgatavamad kui Eestis.

Näiteks hommikuti tööle sõites taban end iga kord üllatumast - ilusa Potomaci jõe kallast mööda bussis sõites ja aknast monumente ning Virginia siluetti imetledes on kontrast ühe konreetse silla all ööbivate kodutute armeega ikka väga suur. Olen juba ära jaganud ka selle, kes kus ja millal mida teeb - on üks vanaemake, kes igal hommikul kella kaheksa paiku kolm peatust bussiga sõidab ja siis kristlikke sõnumeid hõisates maha läheb ning ühes teatud suunas liikuma hakkab, jalas toruteibiga paigatud plastiksussid. On üks taadu, kes tahab lõuna paiku istuda rongijaama kõrval pulseeriva kolmerealise autotee betoonrinnatisel ja alati süütu näe pähe teeb, kui turvamees oma teda kui vana "kundet" korrale kutsuma tuleb. On üks senini veel vanuseliselt määramata naine, kes kannab iga ilmaga tumerohelist laia kummiürpi ja rullib hiiglaslikku kohvrihunniku all ägavat ostukäru. Kui tal on halb tuju, kuuleb sellest kogu kvartal.

Just sellest "teisest Washingtonist" tahetakse meile adekvaatset pilti anda ka selle programmi käigus. Nii ongi, et tegeleme siinsete kuude jooksul ise aktiivselt heategevusürituste organiseerimise ja läbiviimisega ning panustame ka lihttöö vormis oma aega ja kondimootorit, et teisi aidata. Igaühel on väga erinev teenistuskäik. Minu esimene "käed külge" tööots oli asutuses nimega Capital Area Food Bank. See toidupankuri amet on täitsa tore. Sorteerisime annetusi ja komplekteerisime üksuseid. Parajalt palju tuli ka ajusid ragistada, sest väga praktilistel kaalutlustel on sortimise aluseks väga palju erinevaid kategooriaid. Kogu süsteemi tundmaõppimiseks kuluks vast nädal. Meiesuguste läbilennuliblikate jaoks tehti väike koolitus ning seintel rippuvatelt väljaprinditud slaididelt tohtis hea tulemuse nimel ka spikerdada.