Külm ja kuum

Minu Washingtoni elu üheks esimeseks füüsiliseks tähelepanekuks oli suur külma ja kuuma kontrast - õues on alati kuum, toas on alati külm. Kuna teki kodumaalt suure lombi taha transportimist ma otstarbekaks ei pidanud ja esimesel õhtul polnud aega suurematesse poodidesse ostlema minna, pidin veetma öö kõigest oma lina ja padja seltsis. Torontos Tartu College'is veedetud ajast mäletan, et sealsetes tubades oli tohutult palav ja tekil puudus õigupoolest funktsioon. Arvasin, et ega veelgi enam lõunas asuv Washington sellest väga palju erine, ent eksisin - siin on ju kõikjal konditsioneerid. 

Panin nii palju riideid selga kui mahtus ja ülejäänud laotasin endale peale. Esialgu oli mul ikkagi külm nagu nõia põues, aja möödudes aga läks pesa soojemaks ja pärast kahekümne viie tunni pikkust ärvelolekut oli unel lausa mee maik man. Katsusin võimalikult liikumatult olla, et mitte oma hilbukesi maha raputada, mistõttu magasin umbes samas asendis nagu Dracula kirstus. Paar korda öö jooksul pidin oma verevaeguses ihuliikmeid küll mudima, aga muidu läks kõik ikka väga edukalt. Eriti arvestades asjaolu, et ma ei jäänudki haigeks! (Ptui-ptui-ptui)

Šotimaal olles tabasin end tihti mõttelt, kuivõrd sealsed termo-tavad meie omadest erinevad. Britid on kõik teada ja tuntud külmapõlgurid, kes võivad lumesajule südamerahuga T-särgis vastu minna või oma mudilased lõikava sügistuule kätte ilma mütsi ja sallita saata. Stereotüüpse kitsi šotlase imagoga sobivalt on seal igasuguse kütmisega koonerdamise õigustuseks palju säästliku eluviisiga seotud argumente. Nii on näiteks tavapärane, et maja köetakse vaid siis, kui inimesed kodus. Tüüprežiim on säärane: radiaatorid on töös 7.00-9.30 ja 17.30-21.00. Miskipärast ei pöörata selle suure säästmise juures aga tähelepanu majade soojustamisele, ustel on traditsioonilised suure auguga lukud, aknad on ühekordsed ja katused ei hoia kinni midagi peale vihma. 

Ka Ameerikas ei osata nähtavasti sooja tuba kõrgelt hinnata. Taset näitab hoopis see, kui saab ka siseruumides kingade ja jakiga ringi käia. Ühe eriti külmaverelise eestlase jaoks on see päris naljakas. Mina olen harjunud oma hoolikalt soojustatud kodutares vägagi sooja kliimat taga nõudma. 

Mõnikord mulle tundub, et eestlastel lihtsalt on külm aastaaeg nii külm ja nii totaalne, et meie luude sisse tekib igikelts, mis kunagi ei sula ja nõuab pidevat lõkke ääres istumist. Ja veel üks tähelepanek: eestlased oleks nagu kõik igal aastal kollektiivselt rasedad - tervelt üheksa kuud septembrist maini ollakse ju hirmsasti millegi suure ja hea ootel.

Nüüd, kus olen selle südamelt ära rääkinud, tuleb tunnistada, et tegelikult on mulle paari päevaga siinne temperatuuride kontrast täitsa meeldima hakanud. On ikka mõnus tunne küll, kui igal õueskäigul ideaalset suveilma kogeda saab ja ega see toatemperatuur vist nii hull pole ka - praegu istun ja kirjutan täitsa lühikeste varrukatega särgis. Võibolla on mu igikelts hakanud sulama!