Rahvuslik aare

Käisime Rahvusarhiivis iseseisvusdeklaratsiooni (1776), põhiseadust (1787) ja õiguste deklaratsiooni (1789) vaatamas. Saime neid üsna lähedalt läbi klaasi kaeda. Põhiseadus ja õiguste deklaratsioon olid kenas seisukorras, iseseisvusdeklaratsiooni tekstist oli aga väga keeruline aru saada, kuna dokument oli sajandite jooksul palju valguskahjustust saanud ja täitsa ära pleekinud. Kümme aastat oma olemasolust pidi vaeseke istuma Patendiametis otse aknast tuleva loodusliku valguse all.

Ekspositsiooni kuulub ka üks neljast 1297. aastal Edward I poolt välja antud Magna Chartast, mida peetakse tegelikult olulisemakski kui 1215. aasta esimest väljalaset. Paraku nägime meie ainult koopiat, kuna originaal viibis parasjagu hoolduses. 

Lisaks nendele "kroonijuveelidele" oli arhiivis ka põnevamast põnevam näitus, mis andis ettekujutuse selle asutuse meeletult suurest ja huvitavast kollektsioonist. Seal sai tutvuda erinevate dokumentidega, mis kandsid loomishetkel saadud templit TOP SECRET. Lugesin Albert Einsteini 1939. aastal Franklin Delano Rooseveltile saadetud kirja, kus teadlane kirjeldab tuumapommi võimalikku mõju ning teiste riikide arvatavaid  edusamme lõhkekeha välja töötamisel. Kirja lõpus avaldab ta arvamust, et kui pomm on valmis, saab sellega koguni terve sadamakompleksi hävitada ja võibolla natukene ümbrust ka kahjustada...

Teise maailmasõja paberite hulgas tekitasid meeldivamaid tundeid näiteks Maria Augusta von Trappi immigratsioonidokumendid. Väga nunnud olid siirad ja humoorikad kirjad lastelt erinevatele Ameerika presidentidele. John Fitzgerald Kennedy sai näiteks kirja ühelt poisilt, kes oli mures selle pärast, et õpetajad on liiga paksud ja üldiselt vormist väljas ega viitsi kehalise tunnis kaasa teha ja annavad seeläbi lastele halba eeskuju. Üks klutt palus Ronald Reaganilt rahvuskaardi tuge, et oma tuba korda teha - tema ema olevat nimelt öelnud, et see on katastroofilises seisukorras. Paljud säärastest kirjadest said ka vastuse ning mitmeid "keisri uued rõivad" vaimus tehtud tähelepanekuid võeti poliitika kujundamisel arvesse.

Väljapaneku armsaim killuke oli aga üks talundiseadusega seotud dokument, kus üks mees andis teada oma soovist maad saada ja näitas erinevates tabelites, et tal on õigus seda taodelda.  Miks see armas on? Sest taotlejaks on nelja lapse isa Charles Ingalls. Eks ikka too sama Charles Ingalls, keda me "Väike maja preerias" saagast tunneme. See seriaal baseerub ju Laura prototüübi eluloolistel raamatutel ja rahvusarhiiv on koht, kus kirjaneitsi faktitruudust ja draamalembust kontrollida saab. Muideks, üks Charles Ingallsi tunnistajatest, kes sellele dokumendile oma nime alla viskasid, oli Royal Wilder, Laura tulevase abikaasa Almanzo Wilderi vanem vend.

Washingtoni koduke, linnupesa sarnane

Vaene George Washington – tema elu polnud kerge. George oli küll tubli ja edukas mees, aga oma südametunnistusest kantuna pidi hakkama revolutsionääriks ning juhtima olematut riiki sõjas impeeriumi vastu. Tagantjärele tarkuses oli tegemist muidugi väga eduka ettevõtmisega, aga selle operatsiooni läbiviimine nõudis meeletult tahtejõudu, sisemist tugevust ja välist rahu. 

Väidetavalt mängis tema tasakaalukalt kirgliku kindralinatuuri kujunemise juures rolli asjaolu, et kodumõisas Mount Vernonis oli ootamas kaunis kaasa (onju ilus!) ja tolle lapsed esimesest abielust, kelle heaolu talle väga oluline oli. Washingtonil ja Marthal olevat olnud väga hea intellektuaalne klapp ja ka muus mõttes oli nende kooselu igati lill – väidetavalt ei hoolinud nad suurt tolleaegsest levinud kombest eraldi magamistubades ööbida, vaid jagasid üht.

Mount Vernoni häärber (siin samas pildil) on praegu väidetavalt just selline, nagu see Washingtonist ja ta perest maha jäi. Läksime meiegi seda ajaloolist kompleksi kaema. Kuna Mount Vernon asub teispool Potomaci jõge, sain ka Virginia osariigiga tuttavaks.

Washingtoni elu raskematest aspektidest rääkides ei tohi mainimata jätta tema hammaste nadi olukorda. Selles mängis oma osa George'i keeruline ja võrdlemisi haigusteküllane elu ja muidugi asjalik "ravi", mida arstid talle määrasid. Presidendiks saades oli tal suus ainult üks kikk ja ta kandis sageli erinevatest materjalidest kombineeritud proteese. Ilusamad neist takistasid paraku rääkimist ja söömist. Siin üks muuseumi ekspositsioonis olev stiilinäide:

                  

Nägin oma silmaga ära ka sellesinase voodi, kus George muideks oma elu viimased hetked veetis. Minu meelest on taoline vaatamisväärsus küll huvitav, aga kuidagi veider. Tallinnas on midagi sarnast Tammsaare muuseumis: seal võib seista Antoni laua taga ja  vaadata tõtt sellele asetatud surimaskiga.

Museaalidest rääkidest peab mainima ka üht olulist sümbolit. Ameerika iseseisvumine ja Prantsuse revolutsioon on omavahel tihedalt seotud ja Mount Vernoni põnevaimaks eksponaadiks oli Bastille võti, mille Lafayette kunagi Washingtonile kinkis. See rippus üsna argiselt ühe koridori seinal klaaskasti sees.

Lisaks majamuuseumile ja moodsale muuseumile kuulus kompleksi juurde ulatuslik maa-ala koos viljapuuaedade, lillepeenarde ja erinevate loomadega. Üks tore nüanss veel - kinosaalis Ameerika iseseisvussõjast pajatavat linateost vaadates sadas talviste lahingute kohta jutustavate filmilõikude ajal lund ka saalis. Päriselt! 

Minul ja mu kolmel väga-väga toredal ameeriklannast korterikaaslasel oli väga tore päev. 

Rahvas tahab leiba

Meie siinne programm koosneb mitmest osast. Enamasti saame nautida säravaid loenguid ja head kirjandust, ületada end tööalaselt ja vestelda edukate inimestega, kanda ilusaid riideid ja tippida tähtsate majadega palistatud tänavatel. Säraval Washingtoni mündil on aga ka teine pool - üle 100 000 elaniku elab vaesuses ja näljatunne pole paljudes peredes sugugi harv külaline. Nagu mujal Ameerikas, on ka siin probleeme ebaregulaarsest ja ebatervislikust toitumisest tingitud elustiili-haiguste epideemiaga. Igasugused kiirtoidu "restoranid" on oma võrgustiku väga laiaks ja tihedaks kudunud ning pakuvad iga nurga peal odavat sooja toitu. Värske kaubavalikuga toidupoode on aga piiratud koguses ja nende kraam on kallis. 

Võtame kasvõi minu kodupaiga. Georgetown on rikaste piirkond ja siin lähedal tõepoolest on ÜKS selline pood, kust saab salatit ja puuvilja. See on minust umbes neljakümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Alati võib muidugi ka bussiga sõita. Edasi-tagasi läheks see maksma umbes kakskümmend viis krooni. Kolmesaja krooni eest võib ka takso võtta. Õnneks on linnas pisut rohkem selliseid selvakauplusi, kust saab küll põhitoiduained kätte, aga mitte värskel, vaid konserveeritud, soolatud või kuivatatud kujul. Mulle lähim on umbes viieteistkümne minutilise teekonna kaugusel ja hinnad seal on veelgi kallimad. Minu kodust paarisaja meetri raadiuses võib aga leida päris mitu väga odavat kiirtoidu müügikohta. 

Kehvemates piirkondades on see vahekord veelgi ilmekamalt ebatervislikke valikuid soodustav, mistõttu kasutusele on võetud termin "toidukõrb". Säärastel aladel elavad isikud söövad ennast haigeks. Teatavasti pole USAs aga korralikku tervishoiusüsteemi ja teiste sotsiaalprogrammidega on ka kurvad lood. Nii satuvad paljud kodanikud nõiaringi, mille märksõnadeks on  piiratud ligipääs toidule, vale toitumine, haigused ja nendest tingitud komplikatsioonid ning vaesus.

Washingtonis on Ameerikale omaselt aktiivne kodanikuühiskond ja siin on kümneid (kui mitte sadu) just sellest nõiaringist inimesi välja aidata üritavaid mittetulundusühinguid. Osa tegeleb toidupangandusega ning kogub firmadelt ja eraisikutelt annetusi, sorteerib neid ja jagab välja. Osa võtab toidupankadelt tooraineid ning valmistab tervislikke eineid, mida abivajajatele laiali jagada. Osa korraldab kokanduskursuseid odava ja tervisliku einestamise õpetamiseks. Tegutsejad usuvad, et kui raskes olukorras inimesed vähemalt toidu pärast muretsema ei pea, on neil rohkem raha, jõudu ja võimalusi tegeleda oma elujärje parandamisega ja nõiaring ongi peaaegu et murtud.

Suur osa abisaajatest on nn. töötavad vaesed - pealtnäha korralikud sotsiaalsed inimesed, kes lihtsalt ei jaksa toitu osta. On ka eraldi programme raskemate juhtumite jaoks - näiteks üks mittetulundusühing on oma eesmärgiks võtnud HIV põdejate toitlustamise. On veel sada muud programmi, millega hätta sattunud inimesed võiksid liituda. Näiteks töötab üks mu korterikaaslastest asutuses, mis õpetab täiskasvanuid lugema. Jah, lugema. Arvestatav hulk vaesemat rahvast lihtsalt ei oskagi lugeda.

Üldse on tunda, et siinne suhteliselt vaba õhkkond soodustab teatavat triivimist. Probleemidega nimesi ei panda "süsteemi" - abi otsimine ja leidmine on suuresti indiviidi enda vastutusalas. Nii ongi, et asotsiaalsed kodanikud on siin tunduvalt märgatavamad kui Eestis.

Näiteks hommikuti tööle sõites taban end iga kord üllatumast - ilusa Potomaci jõe kallast mööda bussis sõites ja aknast monumente ning Virginia siluetti imetledes on kontrast ühe konreetse silla all ööbivate kodutute armeega ikka väga suur. Olen juba ära jaganud ka selle, kes kus ja millal mida teeb - on üks vanaemake, kes igal hommikul kella kaheksa paiku kolm peatust bussiga sõidab ja siis kristlikke sõnumeid hõisates maha läheb ning ühes teatud suunas liikuma hakkab, jalas toruteibiga paigatud plastiksussid. On üks taadu, kes tahab lõuna paiku istuda rongijaama kõrval pulseeriva kolmerealise autotee betoonrinnatisel ja alati süütu näe pähe teeb, kui turvamees oma teda kui vana "kundet" korrale kutsuma tuleb. On üks senini veel vanuseliselt määramata naine, kes kannab iga ilmaga tumerohelist laia kummiürpi ja rullib hiiglaslikku kohvrihunniku all ägavat ostukäru. Kui tal on halb tuju, kuuleb sellest kogu kvartal.

Just sellest "teisest Washingtonist" tahetakse meile adekvaatset pilti anda ka selle programmi käigus. Nii ongi, et tegeleme siinsete kuude jooksul ise aktiivselt heategevusürituste organiseerimise ja läbiviimisega ning panustame ka lihttöö vormis oma aega ja kondimootorit, et teisi aidata. Igaühel on väga erinev teenistuskäik. Minu esimene "käed külge" tööots oli asutuses nimega Capital Area Food Bank. See toidupankuri amet on täitsa tore. Sorteerisime annetusi ja komplekteerisime üksuseid. Parajalt palju tuli ka ajusid ragistada, sest väga praktilistel kaalutlustel on sortimise aluseks väga palju erinevaid kategooriaid. Kogu süsteemi tundmaõppimiseks kuluks vast nädal. Meiesuguste läbilennuliblikate jaoks tehti väike koolitus ning seintel rippuvatelt väljaprinditud slaididelt tohtis hea tulemuse nimel ka spikerdada. 

Töömesilane

Olen nüüd vast oma uue asukohamaaga juba üsna harjunud. Imeline, kui kiiresti elementaarne kuuluvustunne tekkida võib ja kuidas rutiin ning harjumused erakordsed ajad lihtsaks ja argiseks moondavad. Meid hoitakse kooli, töö ja meelelahutusega nii rakkes, et peaaegu kahe Ameerikas oldud nädala jooksul pole ma veel jõudnud korralikku koduigatsustki tunda. 

Täheldan enda juures ka kummalist ajataju. Nimelt on mul tunne, et saabusin siia väga hiljuti - ööl ja päeval pole just palju vahet olnud, kõik voolab kiiresti ja sujuvalt. Sellest tulenevalt on mul ühtlasi tunne, et olen siin kogu aeg olnud - Washingtoni-elu intensiivsus on lihtsalt varasemad kogemused kuidagi väga kaugele nihutanud. Ma vist mõistan nüüd pisut paremini seda metafüüsilist "oravaratast", milles ameeriklased oma elu maha jooksevad. Siin oleks nagu mingi maagiline aeg - nädalal on sama hoog nagu päeval Vanas Maailmas. Kui ma siin elaksin, tõmbaksin vast ka hinge kord kümne aasta jooksul - elurütm lihtsalt ei soodustaks enamat.

Eestis olen teinekord kohanud vahel avalikku, vahel varjatumat suhtumist, mille võiks kokku võtta järgmiselt: "Ah mis siin ikka... Kui kukubki kehvapoolselt välja, mis vahet seal on? Kedagi niikuinii ei huvita. Kui tuleb suurepäraselt välja, mis siis ikka... Ega see suures plaanis midagi ei muuda." 

Siin linnas näib valdav arvamus olema, et "Muudab ikka küll!" Ma ei taha uskuda, et asi on geograafias ja et Tallinna asend maapallil on Washingtoni omast kuidagi olemuslikult kehvem. Ehk on küsimus usus? Vaba Maailma pealinnas tegutsemine annab kuraasi, enese vaimsesse perifeeriasse surumine aga röövib seda. Võibolla on kuraas piiratud ja taastumatu loodusvara ja seda ei saagi kõikjale jätkuda? Mingist ekspordikeelust ma igatahes teadlik pole ja kavatsen seda nähtamatut kulda siit nii palju kaasa tuua kui pähe mahub.

Pean vist lõpetama - akna taga välgub äike ja õhk lausa väriseb pilvede mürast. Enne aga hea uudis kõigile pöidlahoidjatele. Nimelt läks mu esimene teadmistekontroll väga-väga hästi: viiekümnest punktist sain nelikümmend kaheksa kätte!

Killukesi ekskursioonist

Pühapäeval käisime Washingtoni monumentidega tutvumas. Jõudsin ära näha Lincolni memoriaali, Washingtoni monumendi, Vietnami sõja memoriaali, Korea sõja memoriaali, Teise maailmasõja memoriaali, Iwo Jima memoriaali ja Jeffersoni memoriaali. Oli väga põhjalik ja põnev ekskursioon. Toon siinkohal välja paar huvitavat seika.

Washingtoni monumendi ja Lincolni memoriaali vahel ilulema pidanud basseini asemel olime tunnistajaks ülesküntud uudismaale. Nimelt täiustatakse 1920. aastast peaaegu siiamaani funktsioneerima pidanud basseini tehnosüsteeme. Mõnes mõttes oli muidugi kahju, et me seda kompleksi täies hiilguses vaadelda ei saanud. Teisest küljest aga olime tunnistajaks millelegi väga ajutisele ja kaduvale. Mul on terve ülejäänud elu aega seda basseini vaadata, auku näidatakse sellisel kujul aga vaid sel hooajal. 

Obeliski juures väärib mainimist ka põhjus, miks pool sellest ühte tooni on ja pool teist. Nimelt võttis selle monumendi ehitamine väga kaua aega ja jäi Kodusõja tõttu hoopistükis soiku. Hiljem küll jätkati, aga mitte enam päris samast kivimurrust pärit toormaterjaliga. Nii lihtne ongi. Muideks, kui kaks monumenti üksteise otsa kujutleda, on mõtteline konstruktsioon sama kõrge kui kadunud World Trade Center.

Vietnami sõja memoriaali keskse töö autor Maya Ying Lin oli konkursi korraldamise hetkel lihtne Yale'i ülikooli tudeng, kes võttis parasjagu üht arhitektuuri kursust, mille õppejõud andis kõigile ülesandeks koostada etteantud tingimustele vastav kavand. Õppejõud esitas nende ja ka enda tööd konkursile ning pika vaagimise tulemusena võitis noore Maya visioon. Kusjuures õppejõult sai ta hindeks B+ 

Minu jaoks oli üheks peadpööritavamaks hetkeks see, mil Lincolni memoriaalil Martin Luther Kingi "jalajälgedes" seisin. Nimelt on seal märgitud üles koht, kus ta 1963. aastal oma kuulsa "I have a dream" kõne pidas.

Lõpetuseks aga giidist, kes oli ise paras vaatamisväärsus: eluaegne pedagoog, sarmikas leedi ja ka kultuurilooliselt oluline karakter. Nimelt valmis üksteist aastat tagasi Jerry Bruckheimeri produtseerimisel ja Denzel Washingtoni osalusel linateos "Remember the Titans". See väga Ameerikalik spordifilm baseerub tõsielulistel sündmustel ja too Miss Susan on nende sündmuste tunnistaja ja osaline. Nimelt oli tema peategelaste prototüüpide õpetaja ja ühele tema olulisele teole viidatakse ka filmis. Eks vaadake ja mõistatage!

Ellujääja

Ootasin laupäeva mõnusa õhinaga, kuna oli teada, et siis avaneb võimalus külastada Valget Maja. Ja tõesti – mu lootuseid ei petetud. Minu ja veel umbes kolmandiku programmis osalejate nimed olid kenasti üles antud ja saime kõigist turvakontrollidest libedalt läbi. 

Päris huvitav tunne oli mööda selle ikoonilise hoone koridore ja saale patseerida. See ongi ju koht, kus nii paljud olulised isikud reaalselt viibinud on. Olgugi et üürikeseks ajaks, aga nüüd olin seal ka mina ja seetõttu me jagasime seda ruumi ning teatud plaanis jäämegi alatiseks jagama. Nagu ma Priidule seletasin, võib seda võrrelda olukorraga, kus Obama tuleb Salmistule meie elamist kaema, astub üle läve, teeb ringi peale, vaatab mu maale ja uudistab raamaturiiuli ees. Mõtleks vaid, Obama minu kodus! Nüüdne olukord oli põhimõtteliselt sama, ainult et noh... teistpidi. Üldiselt jättis Valge Maja väga hea mulje. Oma ajalooliste ja päevinäinud interjööridega oli see kuidagi rahulik ja kodune – seal elamine võib olla täitsa meeldiv. 

Kui Valge Maja nähtud, oli kõigil meie seltskonna inimestel oma soovid ja eelistused. Mina tahtsin ainsana ülikoolilinnakusse naasta. Nii oligi, et võtsin istet lähimas bussipeatuses. Pärast pisukest ootamist aga jõudsin äratundmisele, et mina kui eestlane saan kõigega hakkama ja mis ma selle bussiga kogu aeg kolistan – jalutamine on ju palju tervislikum. Mõeldud-tehtud! Seadsin sammud ja hakkasin astuma. 

Lähenesin linnale Manhattani loogikaga – nii New Yorgis kui Washingtonis kehtib korralik ja kergesti õpitav tänavate ja avenüüde süsteem, kus arvestatakse ilmakaari, mistõttu on võimalik ükskõik mis punktis seistes teada, kus ükskõik mis teine punkt asub. Paraku on siin tunduvalt enam sildu ja iga tänav üle vee ega kanjoni ei vii. Sõnaga – läksin pisut rappa. Jalutasin, jalutasin, jalutasin ja jalutasin, kuni leidsin end hoopistükkis kurikuulsa Watergate'i kompleksi juurest. Seal lähedal asub monumentaalne kultuurikeskus nimega Kennedy Center, kus otsustasin oma teadvuse säilitamise huvides pisut maha istuda ning jahtuda, enne kui tuldud teed tagasi läksin ja end õnneks peagi õigelt teelt leidsin. 

Kuumus ja päike küpsetasid siiski halastamatult ja mul tekkis päris tõsine hirm: kas ma jõuan koju või saan enne kuumarabanduse? Õnneks on Priit mind saunakultuuri osas aastate jooksul juba mingi tasemeni arendanud. See on küllap oluline põhjus, miks mu organism sellele kahetunnisele matkale vastu pidas. Teinekord olen igatahes targem. See siin pole Eesti ja mul ei tasu võtta mõttetuid riske.

Soojast rääkides väärib mainimist, et kohalikud suhtuvad sellega kaasnevatesse füsioloogilistesse ilmingutesse stoilise rahuga. Kui riietus just väga pidulik pole, ripuvad linnaelanikel taskust välja käterätid, millesse sobival hetkel oma higine kukal ja leemendav laup suruda. Kui riietus on aga väga pidulik ja olude sunnil tuleb midagi konditsioneeri ulatusest kaugemal toimetada, siis... Siis higistatab igaüks nii nagu suudab. Huvitaval kombel ei kahanda see nende väärikust ega eneseväärikust karvavõrdki: tegemist on lihtsalt nende elu ootuspärase paratamatusega.

Päralejõudmine

Olen nüüdseks jõudnud Washingtoni transpordisüsteemiga sinasõbraks saada. Just nimelt sõbraks: see nimelt väga meeldib mulle. Bussid ja metrood on kiired, graafikus ja väga puhtad. Mis kõige huvitavam – peatused on sõna otseses mõttes peatused. See tähendab, et siis ei toimu mingit kiirustamist ega ülepeakaela jooksmist. 

Võtame näiteks bussi. Sisenemine toimub ainult esimesest uksest ja igaüks kas registreerib oma sõidukaardi või sisestab piletiraha sulas ning valib rahulikult koha. Kui bussi soovib tulla ratastoolis inimene, käivitab sohver kaldtee mehhanismi, mis raahulikult ukse alt tänavale sirutub samal ajal kui bussi põhi madalamaks langeb. Siis sõidab ratastooliga inimene peale ja ta kinnitatakse raahulikult spetsiaalsete vööde ja pannaldega turvaliselt bussi külge. Kui tuleb rattur, on tal võimalus oma sõiduvahend enne sisenemist bussi ninale asetada. Jah – kõige ees on väike rattahoidla! 

Metroos teatatakse aegsasti, kummal pool rongi platvorm asub, aga ega inimesed eriti ei reageeri. Inimesed ei reageeri ka siis, kui rong juba peatusesse jõuab ja aeglustama hakkab. Miks mitte? Sest pärast täielikku peatumist kulub veel umbes viis sekundit, enne kui uksed aeglaselt avanevad. Viis sekundit on sellises olukorras just paras aeg, et rahulikult tõusta ja väärikalt ukseni minna, selle asemel et liikuvas sõidukis oma kodinatega tuigerdades tasakaalust unistada.

Bussi puhul on tähelepanuväärne, et peatuseid on iga tänavanurga peal. See tähendab, et inimestel on väga palju valikuid selles osas, millisesse peatusesse minna ja suurem tõenäosus, et nad bussi peale jõuavad. Samuti on säärane süsteem soodne mahaminekul – mina näiteks saan täitsa oma tööposti ees peatust paluda. Jah, paluda. Peatuseid on palju, aga buss peatub neis vaid siis, kui keegi soovib peale tulla või maha minna. Nii lihtne see ongi.

Muidugi kehtivad ka siin teatud reeglid. Ühistranspordis on igasugune sööming keelatud – nii vitsutamine kui näksimine toovad kaasa kas paraja trahvi või – kui ma ikka õigesti aru sain – aresti. Nulltolerants kehtib ka jäneste suhtes. Üldiselt on jäneseks väga keeruline saada – turvaväravaid ja uksi on piisavalt palju, et säärane loomastumine atraktiivne ei näiks. Piisab kellegi pileti "tuules" metallvärava läbimisest, et saada kopsakas rahatrahv, või (jällegi) arest. Arreteerimine pole siin mingi imeasi, vaid üsna tavaline esimene samm igasuguste arusaamatuste või muidu kahtlaste juhtumite puhul. Võiks isegi öelda nii: "Arrest first, ask questions later".

Immigratsiooniloengutes pandi rahvusvahelistele tudengitele väga südamele, et me me mingil juhul kedagi katkise pudelikaelaga ei ähvardaks, põõsasse ei urineeriks ega isegi kinnise, ent katmata õlupudeliga poest ei väljuks – kõigil mainitud juhtudel eksisteeriks reaalne võimalus, et politsei meid arreteerib. Heal juhul poleks siis muud kui koju tagasi.

Olude sunnil olen pidanud paar korda takso teenuseid kasutama ja ka see on andnud huvitavaid kogemusi. Päeval oma tööposti otsas istudes näen enamasti konservatiivseid (valgenahalisi) vabariiklasi. Seda, kas ja kes nad poliitiliselt on, pole olnud isegi vaja küsida – sedavõrd ilmselge on see nende jutukatkeid või uudiste kuulamise käigus maailmaruumi saadetavaid kommentaare kuulates. Ühtviisi klaarilt on kõik siiani mind sõidutanud (mustanahalised) taksojuhid demokraadid. Piisab tõesti vaid kahest autos istutud minutist, et sohver raadioga suheldes oma veendumustest värvika pildi looks. 

Pingelangus

Täna oli väga intensiivne ja põnev päev. Jõudsin oma tööpostile just õigel hetkel. Massachusetts Avenue ja New Jersey Avenue vahelisel rohelisel kolmurgal, kus monument asub, oli juba mööbel paigas ja mehed jooksid, juhtmed käes. Hakkasin kohe tegelema nimesiltide ja registreerimislehtedega. See oli parajalt suur väljakutse, kuna kuumale päikesele vastukaaluks puhus mahe tuuleke, mis kergeid asju ikka üles ja alla, vasakule ja paremale lennutada tahtis. 

Külalisi tuli päris palju ja ma ise ka ei suutnud uskuda, kui tähtsate ninadega viisakusvormeleid vahetada tohtisin. Kohal olid mitmed saatkonnad, erinevad võtterühmad, fotograafid, vabadusvõitlejad, ajaloolased, poliitikud ja muidu aktivistid. Õnneks kulges tseremoonia viperusteta ja pärast ootas kõiki väga-väga maitsev ja rikkalik Rootsi laud. Või õigemini kolm. 

Pidulikest üritustest jutustades peab kindlasti ka toidust rääkima. Ütlen siis ausalt välja, et oi-oi-oi! Küll on ikka suured tükid! Kui Eestis pakutakse küpsetisi, siis enamasti väikesemõõtmelisi saiukesi. Siin olid need ciabatta sarnased. Kui Eestis pakutakse muffineid, siis heal juhul on need tennisepalliga ühte mõõtu. Siin olid need nagu käsipallid. Kui Eestis pakutakse maasikaid, on need eee... maasika mõõtu. Siin olid nagu traktori rattad. Ja veeklaasis võiks lausa lastele ujumistunde korraldada! Ja hambaorgiga saaks kolm kaminat üle talve soojana hoida! Ja salvrätiga võiks lennukist alla hüpata! Ja... Okei, nüüd ma juba liialdan. 

Ehkki ka naljatlemata tuleb tõdeda, et toiduportsjonid on tõesti suured. Käisin ühel päeval supermarketis omale proviandi hankimas ja pidin kulutama umbes kolm korda enam, kui planeerisin puhtalt seetõttu, et pakendid on NII SUURED. Eks nüüd muidugi jatkub ostetut kauemaks, aga ikkagi on minu meelest naljakas soetada korraga saja kolmekümne krooni eest sinki või poolteist kilo juustu.

Täna oli ka selle poolest märkimisväärne päev, et tegin oma esimese testi. Näpistasin kirjanduse lugemiseks aega nii Une-Matilt kui ka Laisalt-Katilt (see, kes ühistranspordis inimeste keskendumisvõimet pärsib) ja jõudsin umbes 10 minutit enne loengu algust materjaliga ühele poole. Enda arvates sain asjale pihta küll, ehkki tuleb tunnistada, et säärast eksamit pole ma varem teinudki. Küsimusi polnud palju - kokku 27. Omapärane oli aga nende loomus ja see, kuidas ja millist informatsiooni päriti. Iga ülesanne tahtis eraldi mõtlemisaega ja kogu protsess oli väga nauditav. 

Pärast testi läksin õue ja istusin pingile, et mõningaid vastuseid konspektist kontrollida. Oli nii soe ja mõnus pilvealune ilm, linnak mu ümber nii ilus ja pea tuikas suurest pingutusest nii mõnusalt, et muutusin kohe natukene kurvaks. Need neli päeva on olnud nii õpetlikud ja nii arendavad. Aga kui ma oleksin siin õppinud neli aastat? Mida kõike ma teaks ja oskaks...

P.S. Tänasest päevast mul fotosid pole, see härra Žoorž Bušiga pilt on neli aastat vana.

Sisusööja

Ameeriklased on teinud päris palju filme, mille tegevus toimub ülikoolis. Enamasti on kõik sellistes linateostes näidatavad loengud väga paeluvad, sügavuti mõtlemapanevad ja samas vägagi atraktiivselt esitatud. Olen taolist kujutamisviisi alati pidanud mingiks idealiseeritud abstraktsiooniks, uskudes et tõsieluline kolledžikogemus küll nii huvitav ja hästi läbi komponeeritud olla ei saa. Võta näpust – saab olla ja on ka! Vähemalt Georgetownis ja vähemalt selles programmis on loengud/seminarid lihtsalt suurepärased! Väga eriline kasvamise tunne on. Igal kohtumisel hakkavad uued tarkuseterad idanema ja kui kõik samas vaimus jätkub, ennustan augustiks väga head saaki.

Ainuke tõrvatilk meepotis on ülikiire elutempo, mis rahvusvahelisi tudengeid kimbutab. Lisaks õppetööle ja internatuurile peame meie vähemalt esimesel nädalal läbima ka bürokraatia purgatooriumi, et kõik oleks JOKK. Nii ongi päris keeruline leida aega, mil loengute/seminaridega kaasnevat suuremahulist iseseisvat tööd teha. Esimene teadmiste kontroll, mis just suuresti kodulugemisel põhineb, viiakse läbi juba homme õhtul. Üks huvitav asjaolu veel – igasugused elektroonilised vidinad (ka arvutid) on loengusaalis kategooriliselt keelatud. Siin kehtib paper-pen-mind kolmikvalitsus. 

Sedasinast tekstilõiku kirjutan Kapitooliumi lähistel bussis istudes. Miks nii? Sest olen teel tagasi oma esimeselt internatuuri päevalt! Olen toimunuga päris rahul. Erinevatest konfidentsiaalsusnõuetest tulenevalt ei ole paslik siin pikemalt oma tegusid lahata, aga võin kindlalt öelda, et õppisin täna palju uut, nägin huvitavat elu ja sain omamoodi kogemusi. Homme tõotab veelgi põnevam tulla – nimelt toimub Kommunismiohvrite Mälestusmärgi aastapäeva tseremoonia, kus saan ka loodetavasti asjapulk olla.

Külm ja kuum

Minu Washingtoni elu üheks esimeseks füüsiliseks tähelepanekuks oli suur külma ja kuuma kontrast - õues on alati kuum, toas on alati külm. Kuna teki kodumaalt suure lombi taha transportimist ma otstarbekaks ei pidanud ja esimesel õhtul polnud aega suurematesse poodidesse ostlema minna, pidin veetma öö kõigest oma lina ja padja seltsis. Torontos Tartu College'is veedetud ajast mäletan, et sealsetes tubades oli tohutult palav ja tekil puudus õigupoolest funktsioon. Arvasin, et ega veelgi enam lõunas asuv Washington sellest väga palju erine, ent eksisin - siin on ju kõikjal konditsioneerid. 

Panin nii palju riideid selga kui mahtus ja ülejäänud laotasin endale peale. Esialgu oli mul ikkagi külm nagu nõia põues, aja möödudes aga läks pesa soojemaks ja pärast kahekümne viie tunni pikkust ärvelolekut oli unel lausa mee maik man. Katsusin võimalikult liikumatult olla, et mitte oma hilbukesi maha raputada, mistõttu magasin umbes samas asendis nagu Dracula kirstus. Paar korda öö jooksul pidin oma verevaeguses ihuliikmeid küll mudima, aga muidu läks kõik ikka väga edukalt. Eriti arvestades asjaolu, et ma ei jäänudki haigeks! (Ptui-ptui-ptui)

Šotimaal olles tabasin end tihti mõttelt, kuivõrd sealsed termo-tavad meie omadest erinevad. Britid on kõik teada ja tuntud külmapõlgurid, kes võivad lumesajule südamerahuga T-särgis vastu minna või oma mudilased lõikava sügistuule kätte ilma mütsi ja sallita saata. Stereotüüpse kitsi šotlase imagoga sobivalt on seal igasuguse kütmisega koonerdamise õigustuseks palju säästliku eluviisiga seotud argumente. Nii on näiteks tavapärane, et maja köetakse vaid siis, kui inimesed kodus. Tüüprežiim on säärane: radiaatorid on töös 7.00-9.30 ja 17.30-21.00. Miskipärast ei pöörata selle suure säästmise juures aga tähelepanu majade soojustamisele, ustel on traditsioonilised suure auguga lukud, aknad on ühekordsed ja katused ei hoia kinni midagi peale vihma. 

Ka Ameerikas ei osata nähtavasti sooja tuba kõrgelt hinnata. Taset näitab hoopis see, kui saab ka siseruumides kingade ja jakiga ringi käia. Ühe eriti külmaverelise eestlase jaoks on see päris naljakas. Mina olen harjunud oma hoolikalt soojustatud kodutares vägagi sooja kliimat taga nõudma. 

Mõnikord mulle tundub, et eestlastel lihtsalt on külm aastaaeg nii külm ja nii totaalne, et meie luude sisse tekib igikelts, mis kunagi ei sula ja nõuab pidevat lõkke ääres istumist. Ja veel üks tähelepanek: eestlased oleks nagu kõik igal aastal kollektiivselt rasedad - tervelt üheksa kuud septembrist maini ollakse ju hirmsasti millegi suure ja hea ootel.

Nüüd, kus olen selle südamelt ära rääkinud, tuleb tunnistada, et tegelikult on mulle paari päevaga siinne temperatuuride kontrast täitsa meeldima hakanud. On ikka mõnus tunne küll, kui igal õueskäigul ideaalset suveilma kogeda saab ja ega see toatemperatuur vist nii hull pole ka - praegu istun ja kirjutan täitsa lühikeste varrukatega särgis. Võibolla on mu igikelts hakanud sulama!

Kuidas kõik algas

Minu nukras meeleolus alanud Washingtoni seiklus muutus lennates pisut neutraalsemaks. Amsterdami lennujaamas külastasin hästi toredat Rijksmuseumi näitust 17. sajandi Madalmaade maalikunstist, nautisin kohalikku raamatukogu ja lennukis naerutas mind film "Exit through the gift shop". Pinev hetk saabus siis, kui oma paberihunniku ja kahe viisaga HS teenistuja laua ette maandusin ning ta pärast pisukest küsitlemist leidis, et kuna ma oma konkreetset toanumbrit ei tea, oleks vast paslik mind Eestisse tagasi lennutada. Õnneks otsustati mulle siiski halastada ja - siin ma nüüd siis olen!

Esimesed muljed Washingtonist on väga meeldivad. Sõit lennujaamast tsentrumi poole meenutas oma viaduktide ja rohumaadega pisut Tallinna ringteed, massiivsed puud aga tõid meelde Rooma lähiümbruse. Õues oli hästi soe ja autos hästi külm. Mind toodi otse Georgetowni ülikooli linnaku väravasse. Pärast mõningasi eksirännakuid sain leidsin oma korteri üles ja siis oli mõned tunnid aega, et nagu meeletu oma paberitega ringi kihutada. Selle spordialaga tegelesin ka täna ja arvatavasti kogu järelejäänud nädala.

Georgetown on mõnes mõttes täpselt selline, nagu ma ootasin - suursugune, terviklik, mugav. Tore, et see on ühtlasi ka väga roheline, lilleline, lõhnav ja linnulaululine. Ka lähem ümbrus on väga romantiline - majad on väikesed, tänavad hoolitsetud ja õhk puhas. Siin on ka ootamatult vaikne.

Olen korteris koos ühe neiuga Hong Kongist ja kolme ameeriklannaga. Esimese hooga tundub, et preili Chun'iga on mul inimlikul tasandil kõige enam ühist. Ameerika neiud on intensiivsemad ja võiks isegi öelda ülevoolavad. Meie esmakohtumine oli värvikas - olin just lõpetanud asjade lahtipakkimise ja valmistusin duši alla minekuks kui nad kolmekesi umbes kolmekümne kilekotiga välisuksest sisse voolasid. Nagu kosk. Kuna korteris on küll mööbel ja hädavajalik olemas, aga muu nodi (pannid, prügikastid, padjad) tuleb asukatel ise muretseda, olid nemad otsustanud selle jahiretke kolmekesi ette võtta. Leppisime kokku, et hiljem jagame kulud omavahel ära. Ma tõesti loodan, et see väga üüratuks summaks ei kujune.

Pärast seda, kui nad olid oma šopingusaagi lahti harutanud, algas totaalne keemiarünnak. Nimelt klooritati kõik pinnad üle. Kui see tehtud, lasti õhk paksult puhtuse aroomiga aerosooli täis ja ameeriklannad tõstsid oma toad ümber. Konditsioneer puhus korteri jääkülmaks, kõik toimivad tuled pandi põlema ja - nagu naksti - oli meie ajutine elamispind edukalt "kodustatud". Vähemalt nende jaoks. Minu aeglaselt süttiv kodutunde tuluke jäi aga toimunu tõttu hoopis tuhmimaks. Tundub, et selle kogemuse üheks harivamaks küljeks võibki kujuneda seesama ühiselu kõigi oma vooruste ja puudustega - varem pole ma midagi sellist kogenud.

Vastu ööd toimus meie maja sisehoovis jäätiseõhtu, kuhu kõik siin elavad programmiga seotud noored kutsuti. Läksin ka uudistama ja sain väga filmiliku elamuse osaliseks. Lämbe suveöö oli jutuputru nii paksult täis, et lõika või noaga. Jõudsin vaid sekundi seista, kui juba sirutus minu poole käsi - "Hi! My name is Brandon. What college are you from?" ja saingi selle amorfse massi üheks molekuliks.