Juba avaaktusel öeldi, et meie aeg siin möödub kiiresti ja kiirustades. Et meil on suur koormus ja et me õpime väga palju kõige ja kõigi, kaasaarvatud iseenda kohta. Meile öeldi ka, et see suvi on paras väljakutse ja et kui see poleks väljakutse, poleks ettevõtmisel õigupoolest erilist mõtet. Rõhutati ka, et meid kõiki on siia mingil põhjusel valitud ja et meile on pandud suured ootused.
Nii ongi. Režiim on tõesti võimas ja teen rohkem, kui arvasin, et suudan. Usun, et mitmed leiavad sama. Tubli tunne on küll, aga eks see kõik mõjub pisut psüühikale ka. Näemegi ära, mis puust me tehtud oleme. Üks väga tore ja muidu energilise olekuga neiu, kelle nimi on Sierra, ei suuda enam õhtustes loengutes ärkvel olla. Ta küll püüab vahelduva eduga toimuvat jälgida, aga pahatihti kuulen, et nohiseb jälle oma lauakese taga magada. Teine muidu väga joviaalne neiu nimega Marie aga tundis pärast viimast eksamit, kuidas pingelained tema pea kohal kokku lõid ning nuttis lohutamatult pool õhtut.
Ma ise tunnen, et olen veel teovõimeline, aga võib olla mitte nii tolerantne ega andestav kui harilikult. Eriti panen seda sättumust tähele linna peal liigeldes. Oma Washingtoni-aja alguses tundsin masside hulgas teed rajades mingit kummalist heldimust à la mõtleks, milline see tsivilisatsioon ikka on: kõik on koos ja igal omad soovid ja unistused ja trajektoorid ja kõik saavad üheskoos hakkama - teed muudkui ristuvad ja inimesed sibavad igaüks oma eesmärkide poole. Nüüd, mil mul on koguaeg kuskile kiire, mõtlen ma tihti hoopis et no mis need inimesed siin uimerdavad! Mõned meist peavad actually kuskile jõudma. Kui nad ise ka ei tea, kuhu nad minna tahavad, siis võiksid nad oma koju jääda. Niimoodi mõtlengi - nagu viimane snoob!
Üks naljakas tähelepanek veel, mis minu taju muutumust iseloomustab. Käin igal tööpäeval vähemalt kaks korda ka Union Station'is, mis on selline koletu-koletu suur ja võimas kuldse laega jaamahoone.
Esimestel nädalatel meenutas nende võlvide all inimeste sammudest, vestlustest, mobiilihelinatest ja muudest sahinatest loomulikult tekkiv helikangas kuidagi üllas ja kaunis. Ja ma tõesti mõtlesin, et see kõlab täitsa nagu Vangelise "Rachel's Song", kui sellel poleks vokaali. (Kes pole kuulnud, siis selle viisikese leib siit: http://www.youtube.com/watch?v=KIBKbhrniUQ). Nüüd ma enam nii kindel pole. Tundub, et seal jaamas on lihtsalt viljatu müra. :)
Ma loodan, et ma saan nädalavahetusel pisut lõõgastuda ja oma sisemise tasakaalu jälle üles leida. Üks hea ja odav patareide laadimise variant on kaastudengitega suhtlemine. Eriti naljakas on aduda, et ma olen täitsa samasugune idaeurooplane, nagu empsi ja issi põlvkondki. Ma olen alati huviga kuulanud, kuidas nad oma nõuka-aegsetest välissõitudest ja erinevate liidurahvaste esindajatega kohtumistest jutustavad. Ma olen pahatihti ka mõelnud, et küll on ikka tore, et minul on võimalus lääne inimestega suhelda - prantslaste ja inglaste ja sakslaste ja ameeriklaste ja teistega. Ja siin ma nüüd siis olen - läänes. Ja kellega mul on kõige huvitavamad vestlused? Eks ikka slovakkide, tšehhide, poolakate ja georgialastega. Suhtlen muidugi kõigiga, aga idakatega on lihtsalt see tendents, et "juttu jätkub kauemaks".
