Pärast pikka-pikka teelolekut jõudsin lõpuks eile koju. Lennujaamas ootas mind vastuvõtukomitee (kui armas!) ja maale jõudnuna sain tuttavaks oma uue vennapoja Harriga, keda esitles mulle lugupeetud vanem õde (2,5 a) Nora umbes nii: "Vaata, see ongi minu venna. Tema nimi on Halli. Mina nuusutan tema jalga. [nuustaski] Sellel on piima lõhn. [oligi] Ma teen musi. [tegigi]"
Üritan nüüd jälle Eesti ajaga harjuda. Niipidi reisides on kohanemine alati raskem kui teistpidi. Õhtul vajusin juba üheksa paiku ära, kell kolm öösel aga ei saanud muidu, kui pidin kobima alla ja omale hiina toitu küpsetama. Sain sellest ning suurest kogusest mustast leivast energialaksu, mistõttu kasutasin koidutunde ka lahtipakkimiseks ja pesupesemiseks.
Kui Priit hommikul tööle sättima hakkas, läksin korraks üles diivanile pikutama. Tegin silmad lahti alles telefonihelina peale neli tundi hiljem. Päike paistis korraga kuuest aknast sisse ja kõik oli nii hele, et alguses ma ei saanud üldse aru, kes ma olen või kus ma olen. Selginemine võttis naljakalt kaua aega.
Katsun selle nädala jooksul võimalikult edukalt taaseestistuda. Üks kohanemise nipp on end loodusliku valguse diktaadile allutada - anda endale päeval palju õueaega ja õhtul vähe lambivalgust. Alustuseks läksin oma piigadega kastemärja rohu peale jalutama. Täna plaanin ka merre jõuda. Ma olen kavalpea - niimoodi tegutsedes saan justkui kaks ühe hoobiga - sobitun meie ajavööndiga ja võtan suurima võimaliku mulle allesjäänud tüki Eestimaa suvest. Jehuu ja kohtumiseni!
No comments:
Post a Comment